Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Saturday, July 30, 2011






Quelques chers morceaux de ma France..







































































































Hommikune täiendus - Le 31 juillet 2011

Nägin täna öösel unes, et olin tagasi.

Võib-olla aitas sellele kaasa nende fotode siiariputamine, Põltsamaalkäik, kus kõik tahtsid mu lugusid kuulda, hilisõhtuni Eeriku ja Pekuga Hoovis jutlemine..

Aga ma olin igal juhul tagasi.

Uitasin oma armsail tänavail, hõljusin südamelähedaseiks saanud marsruutidel, seisin kõrgendikul (Montmartre?) ja vaatasin, kuidas linnaorg joonistub oma Haussmanni-majade, mansardkorruste, katedraalitornide ja juugendliku Eiffeliga mulle justkui peopesale.

"Ma tunnen! See on see tunne, mis mind neil tänavail jalutades valdas," ütlesin endale unes.

Ärgates sain aru, et ehkki võtsin kogu oma kogemustevara ja enesega silmitsiseismise rikkad tulemid endaga kaasa, jäi Pariisi ometi mingisugune iseäralik meeleolukübe, mida saabki tunnetada oma täielikkuses vaid neile kõrgete, oma aja loo üle uhkete majadega palistatud tänavaile jalutama sattudes. Lastes sellel linnal enesele jutustada, enda ees lahti rulluda ja seda rahulikult enesesse hingates.

Seal tekib täiesti teistsugune enesetunnetuse pinnas, mille n-ö. kõige-kõige alumisem kivimikiht, millest kõik looma hakkab, on ikkagi seal, nende filigraansete aknaraamidega majade juures, mille tänavarägastikku end ära kaotada ja iseendaga koos jalutada-mõtiskleda. Ehkki selle vilju jään enesega kaasas kandma pour toujours.

Minus on hulgaliselt maalilisi mälupilte, aga millegipärast on seda kõike siiski kuidagi tohutult keeruline kirjeldada, kui keegi jälle küsib õhinal "Noh, räägi, kuidas seal siis oli?"

Oskan edasi anda mosaiigikilde, aga mitte kogupilti. See on selleks kuidagi liialt mitmekihiliselt minu mälestuste ja tundmuste, vaimu ja hinge sisesoppidese laotunud. ("Hmm, nagu pühapäevahommikune Laduree millefeuille-koogike," ütles keegi maiasmokk kusagil mu mõttenurgatagustes)

Ehkki selle kohta on küsitud nii erineval moel.

Eile oskas keegi kuulata vaikustki.

Olen saanud hulgaliselt kinnitusi, et see on koht, kuhu pean hakkama ikka ja jälle tagasi minema.

C'est de l'opium.


M [ 5:46 PM ]