Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Tuesday, June 28, 2011

.
Le 29 juin

Viimasest tunnist Edilsoniga..

Edilson oli siin minu jazziõpetaja, täpsemini andis ta Hortoni tehnika tunde. Parimat aimu saate sellest video kaudu, ehkki meie tundides ei olnud saatemuusikaks Guem oma tšembedega, vaid Keith Jarretti klaverimuusika, Elis Regina bossa...

Edilson ei olnud kunagi tundides kuidagi familiaarne. Ta tervitas kõiki tunni alul, tegi harjutuste ja variatsioonide vahepeal pikki ja sisukaid parandusi ja tänas kõiki tunni lõpul, ent polnud kunagi ülemäära lähedustloov, alati säilis kindel õpetaja-õpilaste distants. See tund oli raske töö aeg ("Siruta! Veel! Veel.. Veel-veel-veel! VEEL! *peaaegu jalgu trampides* Sa ei tulnud siia istuma, veel!! Parem!"), mitte kunagi midagi stiilis tehke-nagu-mõnusam-ja-õigem-tundub,-peaasi-et-saame-koos-tantsida.
Ja see tegi tema tunnid oi, kui arendavaks..

Minu viimasel tunnil oli tal vahva kokkusattumusena ka eriti hea tuju. Ma ei öelnud talle tunni alul midagi..
Meeleolukas variatsioon Elis Regina "O Barquinho" järgi.. Kõik olid oma olemisega kohal.

Tunni lõpus läksin Edilsoni juurde, seletasin, kuidas minuga Pariisi-tantsimistega praeguseks lood on ja kinkisin talle meloni. Ma polnud Edilsoni sellisena kunagi näinud. Ta oli minu teatest täiesti jahmunud, tänukingitusest ja me vestlusest pisarateni liigutatud ja kallistasime kaua-kaua-kaua!

"See on see, mis jääb, eks!" ütles ta kallistades. Ta oli tõeliselt õnnelik.

Ka mina. Nii õnnelik, et ei hakanudki riietusruumis isegi tönnima mitte (: See on see, mis jääb!

Vahetasime kontakte ning kui sügis-talvel Sussule Pariisi külla tulen, tahan kindlasti, kui vähegi võimalik, ka Edilsoni tundi minna.

Aga eile... pool päeva kulus pakkimiseks ja asjatoimetusteks, aga ikkagi osutus õhtupoolik spontaanselt ka tõeliselt meeleolukaks.

Viimane kohvikuistumine härra Jean-Pierre'ga, loojangukarva istumine jõe ääres tüdrukutega, viimane põikamine Christophe'i & CO kohvikusse, et end vihmast tassikese teega üles soojendada, viimane istumine Vadymiga Rue de Paradis'l. Praeguseks!

Ent iseäranis armas oli nende kohtumiste vahepeal mu ligi tunnine omaette olemine jõe ääres. Tüdrukud olid lahkunud. Istusime seal enne veel päevavalges koos tunnikese, kuni nad läksid . Meist rullus üle müristav, sähvivaid välgunooli pilduv äikesepilv ja nii dramaatilist taevast polnud ma Pariisis veel enne näinud.

Ma jäin jõe äärde kauemaks. Mina, katkine vihmavari ja jõgi.

Ja siis ma mõtlesin, kus ma nüüd õieti olen ja kuidas see võimalik on.. Kuidas saab võimalik olla, et istun üksi kell pool 11 õhtul la Seine'i ääres, tibutab vihma, taevas on korraga sirelililla, õhetav-roosa, hallikassinine, oranžikalt violetne ning jõepinnalt peegelduvad kaldaserva tulekumad.
Et Cité saar on mähkunud nii helendavalt vihmaudusse.
Kui jõelaevad mööduvad, paistab nende valgusvihus tuhatkond piisakest.
Vastaskalda Académie française on mähitud kuldse valguse kumasse ja Pont des Arts näib kui üle jõe tõmmatud väikeste lambikestega ääristatud must pitspael.
Armastajate möödudes levib õhku peent parfüümihõngu ning jõeserva palistavad haavapuud värelevad seepeale hämariku tuuleiilides.

On tuul, on vihm, aga on soe.

Ma olen kohal, olin seal, vasakut kätt kõrgumas justkui jõeveest kerkinud Cité saar, paremat kätt uhke Pont Royal, mille tagant paistmas Eiffeli torni tipp ja Musée d'Orsay kuppelkatused.

Vihm mu ümber tihenes, ent olin siiski seal. Kuidas saakski seal olles mitte kohal olla..

Tüdrukutega koosistumisest jäi järele pool pudelit valget veini. Ma polnud seda nende äraminekust saati puutunud, aga nüüd valasin veidi veini maha - Pariisile - ja veidi jõevette - la Seine'le.

Aitäh Teile.

Tõmbasin džemprihõlmad koomale ja läksin.

Rattaga sõita oli tol ööl tuuline, aga ma ei teinud sellest välja.

Olen kohal.

...

Eile hommikul mõistsin, et mu siinoleku üks oluline märksõna oli sõltumatus. Mitte iseseisvus, aga tõeline sõltumatus. Sõltumatus kollektiividest, sõltumatus aja- ja kohamäärustest.. Sõltumatus kõigist peale iseenda.
Ei, kahtlemata ei pea ma silmas sõltumatust oma armsatest suhetest, mis südames minuga siin kaasas on - need on mulle asendamatud - , aga just seda, et olin ise oma iga päeva looja, täielikult kohal olles ja keegi peale minu enese ei teadnudki, mida ma siin täpselt teen.

Ja oma iga päeva looja olen ka edasi. Me kõik oleme!

Meil on oma momendid olla siin.
Olla enesega koos päriselt siin.
Olla kohal.

Ma ei mõtle, nagu peaks elama kuldkala kombel, tegemata ühtegi plaani järgmiste päevade kohta või oskamata mõelda möödunust, andmata sellele siduvaid tähendusi, oma kogemusi sünteesimata.

Ka selline elu oleks mingil kombel võluv.. Aga see ongi kuldkaladele. Meie oleme siia sündinud aga praegu teatavasti teistsugustena, inimeseloomadena.
(Kuigi kunagi olin ka mina võib-olla väike carassius auratus auratus kusagil magevetes, mine tea.)
Oleme inimesed, vabadusega otsustada, mida me enesele antud ajaga peale hakkame.

Sellised õhtu- ja hommikumõtted...

Ja praegu ma otsustan oma ajaga teha teed, et seada end sellal valmis järjekordseid viimaseid Pariisitoimetusi tegema.

Ja ikkagi kogu selle ilu keskel..

Ma igatsen teid nii väga.

Ma igatsen koju.

Aga enne tagasitulekut vaatan veel veidi siin ringi.

Ja siis tulen.

"Mannu tuleb varsti!" (<--kes mõistab, see mõistab.)

Le 28 juin

Mu korter on praktiliselt kokkupakitud, pärast tervet pärastlõunat tuhnimist. Viin juba täna suurema osa oma pagasist Adrieni juurde, sest praegu pole veel täielikult selge, millal proua tahab, et ma neljapäeval siit korterist lahkuksin, ning ma ei tahaks olukorda, et pean pool päeva kogu oma varandusega kusagil pargis istuma. Ja isegi kui juhtub, et ta soovib seda alles õhtul - olgu siis pealegi. Asjad on juba pakitud. Ongi ehk toredam satside kaupa siit välja kolida.

Paljud kotikesed kaartide ja teatrikavadega panin kohvrisse just nii, nagu nad mul Pariisi-riiuleil viimati olid. Vaatamata sisse, tegemata sorteeringuid. Et leiaksin kodus kohvri avades killukesi Pariisist just selliseina, nagu nad mul siin viimati olid...

Muide, mul on jäänud kirjutamata, et veetsime laupäeval Emiliega ühe tõeliselt ennastunustava ja tuhiseva Pariisi-õhtu! Või õigemini.. olime ju ööni väljas. Mina uinusin hommikul.

Nautisime lokaali Favela Chic (tõsi, hiljem veidikeseks ka kodukohvikut, kes siis sinna minemata jätab, kui see ilusal Pariisi juuniööl avatud on!), tõeliselt kohal olles, juteldes, naerdes, tantsides-tantsides-tantsides (hea muusika õhtu!)!
Ma ei kirjuta seda selleks, et kinnitada mingeid stereotüüpe stiilis "mina-siin-Erasmuse-tudengina-pidutsemas", sest selliseid õhtuid mul siin kuigivõrd ei olnud. Too laupäev oligi aga kuidagi tõeliselt armas ja oluline tähis mulle. Mõneks ajaks viimane nädalavahetus Pariisis, siiski..
Keegi ei läinud meile seal korda peale me endi ning me ise ei läinud ka kellelegi korda. Ja see oli võrratu tunne.

Aga ka eile õhtul leidis aset midagi tõeliselt liigutavat... Mu viimane tund Edilsoniga.

Teate, täiendan seda postitust öösel või hommikul, praegu pean sööma, et jõuda rendez-vous'le härra Jean-Pierre'ga, et viia kohver Adrieni juurde ja et õhtul nautida Pont des Artsil oma tüdrikutega veel veidi veini...

Kirjutan kindlasti juurde!

M [ 6:58 AM ]

vonBi said...: millal nüüd täpsemalt, milllaaaaal?; June 30, 2011 at 12:21 PM
Mannu Bordeaux'st said...: 15. juuliks olen kyll tagasi :)

Muide, nàgin yhel öösel unes, et sa hakkad tegema vahetusaastat Austrias. Ee..?

Ja sellel festaril, kus kàisin, tegi Limp Bizkit reunioni, siis tulid mulle meelde 11_aastased Fred Dursti kummardavad Mannu ja Birgit :D; July 6, 2011 at 11:52 PM