Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Saturday, June 4, 2011

.
Le 5 juin

Mu praegustest Pariisi-kogemustest oli puudu vaid jalutuskäik mööda kesköövihmast Champs-Élysée'd põgusa, ent sisuka vestlusega väga kirgastavast värskest kinoelamusest. Pärast mida mul oli veel terve avenüü omapäi vallutada, tuledekuma helendamas läbi vihmapiiskade ja jalanõud vihmavarjust hoolimata kergelt niiskumas. See oli täiuslik.

See on mulle..

Film aga oli nagu katkematu vooluna kinolinale kantud nägemus, mõtete, mälestuste, tundmuste ja reflektsioonide ühtlane tulv koos mikro- ja makroilmade kõrvutamisega, et leida ühe maailma vaatlemise kaudu vastuseid avaramatele küsimustele elust, eksistentsist, religioossusestki.. Ma ei olnud kõigega päri ega pidanud kõiki momente vajalikuks (eelajaloolisus?), aga see oli siiski midagi tõeliselt meisterlikku ja omapärast. Cannes'i festivali selle aasta kuldpalm.

Päev aga kulus põgusale kirjutamisele, puuviljadele, jõeäärele, lugemistele, väikesele café'le, uitamistele, põnevale näitusele, mis, praegu mõelduna, sidus koos õhtuse filmielamusega terve päeva kokku. Mõeldes, mis me oleme. Anish Kapoori "Leviathan" Grand Palais' 2011. aasta "Monumenta" raames.

Ja Wagneri avamängud saadavad selle päeva öösse. Sest nad sobivad kogetud taiestega nii hästi.

Homme õhtul loodan kirjutada Auvers-sur-Oise'st.. Sest see oli nii omapäraselt rammestav päev.

Le 4 juin

C'est déjà juin!

Pariis on praegu ses vormis, et on õhtuti minu jaoks meeldivam kui päeval. Liiga palav on siin siis.. Asfalt ja kivised kõnniteed ning sillad imavad kogu kuumuse enesesse ning toimuvad kuumale päikesele lisaks kui küttekehad, millega terve linn kaetud on. Nii et päev võib vaimu päris rammestada, ühest kohast teise jõudmine võtab veelgi enam aega ja õhk virvendab palavusvinest.

Ent õhtud.. Päike ei lõõska enam, selle loojumise valgus maalib linna kaunimaist värvivarjundeist üle, tänavad võtavad täiesti teise ilme, avades justkui mingisugused maagilised väravad, mille kaudu levib üle linna täiesti teistsugune energia. Päevasest palavusest on järele jäänud suveöö lummav soojus, mis lubab kõige hilisemate tundidenigi jõe ääres vee akvarelset peegeldumist imetleda, oma mõtteis rännata-unistada ja sõpradele veini valada. Kui sa just pole liialt väsinud, sest oled jõe või öise linna seltsis veetnud nii mõnedki viimased õhtud.. Siis aitab kodune rahumeelne sulnisus Charles Trenet' laulude, šokolaaditee ja tüüpiliselt pisikesse Pariisi sisehoovi pärani avatud aknaga, millel mu väike sinises kruusis elutsev alpikann visalt tagantjärele päevase palavusega võitleb, ent katsub siiski oma õiepungakesed püsti hoida. Vaevaliselt.
"Ma tean," ütlesin talle täna. Mulle tundus, et ta noogutas tasakesi. (Mõelda vaid, järelikult on ta keelte peale järelikult andekas - õppis nii kiiresti eesti keele ära.)

Esmaspäeval teadsin, et tahan üht kindlat kirjatööd viimistleda, ning ma ei armasta seda kodus teha. Mulle meeldib seda ette võtta eemal, kas või kodukohvikus, et kodu oleks ikka pigem vaimu puhkamise koht, eriti kui mul on vaid 12 ruutmeetrit, kus ei saa väga suurt keskkonnavahetust teha (katsu sa vahepeal vannituppa ~1,5 ruutmeetri peale puhkama minna).

Niisiis läksin ühte oma uude lemmikpaika - passage Molière'i. Istusin väikese veinikohviku terrassil ja klõbistasin. Järsku kuulsin enda kõrvalt 1930. aastate Pariisi aktsenti, mida tänasel päeval praktiliselt enam ei eksisteeri:
"To be or not to be? Preili, kas sellel küsimusel on täna veel tähtsust?"
"Ma arvan, et see on kõigi seast üks tähtsamaid küsimusi."
"Ah!! Ma olen leidnud mõttekaaslase! Ja ma näen, et te kirjutate?"

Minu lauda istus 70. eluaastates pensionil näitleja, härra Le Garrec. Tal olid hele-helesinised klaarid silmad, soni alt paistsid hõbedakarva juuksed ja tema ninaalust ehtisid võluvad vuntsid, mis lisasid tema näole iseäralikku karakterit. Mõistagi oli tal seljas ruuduline tviidpintsak, mille põuetaskus tema uuemate näidendite käsikirjad ja tosin luuletust, mille tarvis ta küsis mult "siirast tagasisidet, ilma valetamata."

Me ei vestelnud kaua - umbes 15 minutit, ent kuidagi jõudsime rääkida lühidalt, aga sügavaleulatuvalt kõigest kõige olulisemast. Laulsime vanu prantsuse laule, rõõmustasime teineteise üle, ning juba ta oligi läinud. Küsisin kõrvallauas istuvailt kunstnikult ja fotograafilt, kas nad ikka nägid ka teda, ega see ometi mu deliirium olnud. See oli lihtsalt fantastiline.

C'est Paris, mes chers.

Ühel päeval Musée Jacquemart-André võrratult vendade Caillebotte'de 19. sajandi foto- ja maalinäituselt tulnuna puhkasin 8. rajooni kohvikus "Väike Kork" oma jalgu ning mõtlesin, kas 21. sajandil on veel romantikutele kohta. Pariisis on kindlasti, aga mujal.. Kas mulle suudetakse minu kummituslik hõljumine andeks anda? Kas ma pean seda millegagi lunastama?

Mu päevad on täidetud rohkest tantsust, päikesest, rattasõitudest mööda puudega palistatud bulvareid või pisikesi Saint-Germain-des-Prés põiktänavaid, puuviljasalatist, parkidest (valgusküllane ja ometi piisavalt varju pakkuv Luxembourgi aed...) ja 19. sajandi prantsuse kirjandusest. Ning kõigest, mis minu enese sees sellega kaasneb. Ja seda on palju.

Siin, Pariisis tuleb selline meeleolu sageli ise minu juurde.. Ja ma võtan ta enamgi kui hea meelega vastu!

Näiteks eile õhtul oli taas eespoolkirjeldatud moel müstiliselt kaunis hilisõhtu, mis nõudis pisikest terrassikohvikupeatust. Leidsin meeldiva koha, olin seal taas oma Luna-Lovegoodi-meeleolus ning.. ning keegi ei imestanud. Lisaks sattusin lühikeste jutlemiste kaudu nii põnevasse seltskonda! Saarekohvikut pidas üks noor tüüp, kelle sõber on seal ühtlasi kokk, ning nende sõbrad olid (paistis, et tavakorras) seal õhtut veetmas. Seltskond naljatles, segunes, musitseeris, lõbutses. Vahepeal tuli sekka ka kvartali erikarakter - üks keskealine härra, endine florist, muide, ja tema minust vanem papagoi Cacko, kes vilistas, laulis, ronis poistele õla peale ja tegi mulle sõrme peale musi (loe: näksas, ehkki tasakesi, ja ütles "Vüüük!"). Nii et mul on siin jälle üks koht, kuhu olen alati oodatud.

Aga oma tänastest seiklustest pajataksin homme, kui olen sellest vahepeal öösel müstiliselt kauneid unenägusid näinud.. Olgu siia toodud esialgu vaid väike meeleolupilt.

P.S. Ometigi, ka Pariisis! Väljas lõi just välku ja müristas dramaatiliselt. Mul peaaegu et ei saanuks olla meeldivam päev, mis nõnda õhtusse vajub.. :)

M [ 10:41 AM ]

vagabund said...: MANNUuu! Tervitame sind ja õnnitleme ja soovime õnnelikke hetki sinna kaugele! Kirke ja Erki; June 7, 2011 at 2:46 AM
M said...: Aitäh, armsad lapsed!! :); June 15, 2011 at 4:32 PM