Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Thursday, June 23, 2011

.
Salut, mes chers!

Aeg möödub liigagi kiiresti. Alles tundus mulle, et mul on siin veel nii kaua aega jäänud olla, aga eile õhtul taipasin, et Pariisi-aeg lõppeb pea nädala pärast! Ja mis sellele järgneb, on juba täielikult de la folie.

Miks? Sest mind ootavad väiksemad linnad. Arras oma üüratu rock-festivaliga, Bergerac oma veinidega, Chartres oma jõeäärse vanalinnaga, ehk ka Toulouse, Gaillac, Lyon... Praegune nädal kulubki mul nende plaanide loomiseks. Ja samal ajal oleks tarvis ka emotsionaalselt siin kõik kuidagi koomale tõmmata, aga see ju ei õnnestu minusugusel kohe kuidagi!

Mulle ei mahu pähe, et saan mõneks ajaks viimaseid kordi tantsustuudios käia. Teen ikka oma nädalasi Edilsoni tundide plaane. Kuidagi hästi "päev korraga"-olemine on siin, sest muidu kasvaksid kõik tundmused üle pea.
Ehkki täna viisin Dimitrale juba kollased krüsanteemid, sest tema klassikasse ma enam sel suvel ei jõuagi.. Ometi olid need tunnid nii arendavad, mis sest, et mu aju ei tööta endiselt nii kiiresti, kui võiks ja jalad kõrva taha ka ei paindu.
"Mitte koiige taipplikhum, aga phhüüüüdlik.." ütles kunagi õpetaja Mourey.

Emmega oli siin uskumatu. Elu nagu crème brulée Café de la Paix's või justkui vein la Cité hämarusse mähkuvas saareninas.
Ühel õhtul olime metrood ootamas, et koju sõita. Peatuses istus tütarlaps kimbu roosidega, paistis et talle tehtud kingitus, millest ta nii väga ei hooli. Andis paar roosi oma kõrval istuvaile noormeestele, rongi jõudnult meie vastu istudes ka meile.
"Aitäh! Mille puhul?"
"Niisama. Bigooz laifiz bjuutiful!" ütles ta oma prantsuse aktsendiga.

Neid olukordi tuleks.. kogeda, et aduda. Ja siis võib ka olla uskumatu seda kõike korraga aduda, sünteesida, enese sees kokku panna nagu ilumosaiiki.

Vahepeal mulle tundub, et mulle sobib praegu analüüsiv-kirjeldavast kirjutamisest paremini.. Tantsimine. Tänane Horton-tehnika tund.. Mulle sobib see parimal võimalikul moel. Saan tehnikaga parandada oma kehapuuduseid, arendada liikumise plastikat, tehnilisi pisinüansse, ning samal ajal valada variatsioonidesse kõik, mida teiste meediumitega praegu vahendada ei oska.. Interpreteerimisvabadus.

Tegelikult otsingi praegu mingisugust isiklikku vahendusviiside segu, aga ma ei mõista veel täpselt, milleni see viib.. Otsimine on muidugi põnev.

Hiljutine ilus paralleel on Carolyn Carlsoni kogu "brins d'herbe", mille esitlusel käisin. Ta ütles, et tema jaoks ongi tema kirjutamine, kalligraafia ja tants teineteisest lahutamatud. Kombineeri, kuis ihkad..

Creativity does not belong to the artist
It is the first principle of the universe
We open to find
Where spring is being born

Carolyn Carlson "brins d'herbe"

Peaasi, et ma olen kohal.

Teen endale kokkuleppe, et ei otsi väikelinnamajutusi enne, kui linnakesteplaanid on selged. Need sõltuvad veel mõnedest asjaoludest.. Tahaksin, et saaksin armsaid kohti külastada, palju enesesse koguda, aga et rongipiletid lausa hingehinda ei hakkaks maksma.

Päev korraga.

Tänase päeva lõpetas tantsuteatrielamus, millest kirjutamiseks pean seda veidi seedima.. Kuidas on võimalik ühendada ühte teosesse peenes tantsukeeles nii erinevaid teemasid, mõtteid ja nõnda keeruliselt väljendatavaid tundeid, ilma, et need vastuolu tekitaks või banaalsed tunduks? Ja sellise esteetikaga! Tasakaal.. See on minu jaoks meisterlikkus...
Nägin täna oma keha, vaimu ja hingega Pina Bauschi Tanztheater wuppertali "...como el musguito en la piedra, ay si, si, si..." ("...nagu kivil kogunev sammal, oh jaa, jaa, jaa...")

Kummardus Pinale..

Täna rohkemat ei kirjuta. Pealegi nohiseb vahepeal mu kõrval, põrandal, madratsil Emilieke, loodan, et mu klõbistamine tema unne ei tiku. Saan selle nädala lõpuks öelda, et olen oma elus majutunud 3 nädalat järjest 12 ruutmeetri peal kellegagi kahekesi, ehkki teine inimene on vahetunud.
Täitsa teostatav (:

Aga ma ei tea, kuidas ma teostan jätkuvalt toimetulekut kõikide emotsioonide ja mõtetega, mis siin mind külastavad. Nende sünteesimiseks kuluks sajand. Aga päev korraga..

Ma olen kohal, ay si, si, si...

__________________________________________

[Olgu pealegi postitatud ka üks varasem kirjanupp lavastusest "Tramm nimega Iha"]

Le 9 mai 2011

"Un Tramway Nommé Desir" - kindlasti jäi mul mingisugune osa tekstist mõistmata - prantsuse keel vestluses sõprade ja õppejõududega on midagi muud kui kohati üsna kiiresti vuristatav prantsuse keel teatrilaval, lisagem mõned kontekstispetsiifilised sõnad, kirjanduslik-teatraalsed väljendused ja juba lähebki üht-teist paratamatult kaduma. Ent mõned tähelepanekud siiski.

Olen siin harjunud (sõna)teatrisse minema teatava ettevaatlikkusega, sest ehkki lavastajad on head, häirib mind tavaliselt midagi siinsete näitlejate mängus. Kas just ülemängimine, aga mingisugune minu jaoks veidi üleliigne emotsionaalsus ja veidi pingutatud ekspressiivsus küll. Täna - vähemalt peategelasi kehastatavate näitlejate mängus - see aga silma ei torganud. Kõik oli tasakaalus, mängiti pisinüanssidega.. See avaldas mulle muljet, sest siin läheb sageli laval toimuv üsna kiiresti "niisama karjumiseks" kätte ära.

Samuti meeldis mulle põnev kehalisuse kasutamine, mida pole ammu sõnateatri laval näinud. Pean silmas umbes seda, mis toimus lavakate "Margarita ja Meister" lavastuse alguses - narratiivi edasiandmine pea tantsuliselt, sõna jääb alles, aga loo ilmestamisel on väga suur osa kehalisel liikumisel. Siin oli küll suurem rõhk sõnal, aga sageli kasutati samalaadseid liikumisi mõnede dialoogide väljenduslikkuse rõhutamiseks - näiteks Stanley ja Stella dialoogides, kus psüühiline ja emotsionaalne teineteise üle domineerimine väljendus (muu seas kehatehniliselt meisterlikes!) tõstetes.

Mis aga absoluutselt peale ei läinud, oli üldine visuaalne esteetika. Stsenograafia oli ülepaisutatud, toimus pidev efektitsemine, lisaks oli konstantseks saatjaks mingisugune kummaline põhjendamatu pseudo-jaapani stilistika - taustapannood, kostüümidetailid või midagi muud säärast. Sümbolitega võib ju mängida, aga "sümbol sümboli pärast" ei toimi. Iseäranis kui tegemist on Tennessee Williamsi vägagi USA-keskse tükiga. See oli tõeliselt veider.

Ja, mis kcige olulisem - klassikal on teatrirepertuaaris kindlasti ka tänasel päeval oma koht, ent mitte ükski näidend ei tohiks minu meelest olla lavale toodud lihtsalt seepärast, et see on hea kirjandusteos, populaarne ja publiku jaoks köitev. Mina püüan alati teatris mõista, miks lavastaja valis etendamiseks just praegu just sellise teose. Täna ma sellele küsimusele vastust ei leidnud. On küll hea teos, Williams on Williams, aga miks mängida seda just praegu selle teatri laval? Kuidas see seda publikut kõnetab? Sellele ma vastust ei saanud.

Tunnen, et peaksin kiiremas korras selle näidendi läbi lugema, et oskaks veelgi asjalikumat vastukaja mõelda. Praegu hõljub peas lihtsalt suur pilv küsimusi.

Heh, ja nüüd leidsin, et "La Terrasse"i arvustus on minuga üsna samal lainel :)
"Tennessee Williamsi näidend lisandub tormakalt Comédie-Française repertuaari, õnneks juhituna näitlejatest, ent paraku ka ebavajaliku jaapanlikkusega maskeeritud lavastuse ekslikust eneseülistusest."

"Ekslik eneseülistus" on täitsa tabav ja tore väljend. Aga kui teatrist ei saa elamust, saab kogemuse siiski, ning praegusel ajal on ka eriilmeliseimad (eelkõige teatri)kogemused vägagi teretulnud.

____________________________________________

P.S. Üks lugeja pidas naljakaks, et ma ei nimetanud oma 5. juuni postituses filmi, mida vaatamas käisin, ehkki andsin väikese vihje.. Olgu siis öeldud, et tegemist oli Terrence Malicku uue meistriteosega "The Tree of Life". Spirituaalsus, filosoofia, emotsioonid, eksistentsiaalsus, seisunditaju... Wendersi "Pina" kõrval vapustavaim kaameratöö, mida mitme aasta jooksul näinud olen.

M [ 4:44 PM ]

S. said...: Ma uurisin, kes seal rockfestaril üles astuvad - Mannu, sul veab! :D:D; June 25, 2011 at 1:16 PM
M said...: Ma kusjuures enamust ei teagi! Aga olen juba ka selle festivali kaudu mõned kollektiivid avastanud ja ootan peale Portisheadi, Moby ja Coldplay väga ka nt. The Nationali :)

Oh, näeme varsti, eks!; June 29, 2011 at 2:59 AM