Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Wednesday, June 22, 2011
.
Nagu öeldud, oli laupäev, 4. juuni võib-olla mu elu üks kaunimatest. Idüllid Auvers-sur-Oise's..

See on väike linn, umbes 30 km Pariisist kirde pool, mis laupäevase palavuse ja mäenõlval paiknemisega jättis mulje pigem m6nest vahemerele lähedasemast paigast. Linnakeses on elanud ja loometööd teinud Cézanne, Daubigny, Pissarro, Corot, ja ehk tähelepanuväärseimana van Gogh, kelle rahutu, ilu ihkav vaimsus näis siiani linna kohal lasuvat.

Ma ei suuda teile kirjutada korrastatult kõigist mõtetest, mis mind tol imelisel päeval kaasteelistena saatsid, vaid peangi õigemaks püüda edasi anda seda olustikku, seda olemist. Ehkki ka nii jääb olulisim minusse enesesse - lõhnad ja maitsed, värvid, valgus ja soojus..

Nii palju mõtteid, nii palju tundmuseid. Nende sünteesimine on mul võtnud aega pea kolm nädalat ja annaks headus, et kogu mosaiigi kokkupanek ei lõppe kunagi..

Rong jõudis pärale umbes poole 11 paiku hommikul.

Päike on linna juba kuumaks kütnud, tänavail valitseb rahulik rammestus ja ma sean sammud esmalt kirikuaeda.

Olen nii väsinud ja magamata, et saan endale lubada hommikuuinaku Vincenti linna kirikuaias, mille vaateid ta on maalinud. Hommikupäike suigutab, mul on nii soe ja ainsateks helideks on kirikust kostev klaverihäälestamine, linnulaul ja üksikute möödujate tasane jutusumin. Pärnalehed kahisevad ja heidavad mu kehale värelevaid varje, helid ja pildid segunevad ühtlaseks muljevooks ja teen mõtteis juba lühirännakut, olles ometi sealsamas pärnade vilus.

Mul on aega, sest aega pole olemas, on vaid soojus, hele valguskuma mu silmalaugude taga, Vincenti kirikutorn ja minu uni.

Kuni läheb sagimiseks. 20-pealine seltskond väikelinnarahvast on elevil, sest meer on täistunnil avamas kiriku juurde viivat restaureeritud treppi, mille värava ees ilutseb veel trikoloorne pael, samasugune ehtimas tseremoniaalse olekuga linnaisa. See on tõeline väikelinnapilt ja heledais suvekleitides kohalikud prouad lähenevad väravale, et võtta osa laupäeva pidulikuimast linnaüritusest.

Mulle meenub Daudet' jutt "Le Sous-Préfet aux Champs" - "Alamprefekt põldudel".

Võtan ette pikki jalutuskäike üles- ja jälle allamäge, käänulistel palavatel pisitänavatel, kus mulle satub vastu vaid üksikuid linnaelanikke või kasse. Kõik tervitavad mind - see pole mõni anonüümne metropol.

Üks lambavilla ja muid kummalisi materjale kaasas kandev vanahärra kaotab teel oma nahktagi ja peab selle järele tagasi jooksma. Ratturid on selle kruusateelt aialippidele asetanud. Ta on oma leiu üle õnnelik, vaatab mind tänulike silmadega, nagu oleks ka minu osa siin mängus ja lippab oma kandamiga edasi.
Õhtul saan teada, et ta on kohalik skulptor, kelle ateljeest juhuslikult möödun. Ta naeratab mulle.

Kõnnin ülesmäge. Kalmistule juhatavad viidad näitavad otseteed paremale, ent ma pole kunagi armastanud mulle etteantud radu. Otsustan minna mööda väikest metsateed üles-üles-üles.. Kuni jõuan põldudeni. Tõeliste prantsuse nisupõldudeni, mida Vincent maalis. Vaatan paremale ja vasakule ning näen ainult kuldseid viljavälju, mida palistavad punased mooniõied. Õhk seisab palavusest paigal, seda staatikat ületavad vaid vidistavad linnud ja siristavad kilgid.
Mul on aega, ruumi ja õhku.

Hall põllurada viib kalmistule.

Vincenti hauale panen punase mooni..

Tagasiteel jõuan taas väikeste linnatänavakesteni. Avarate aedadega majadest palistatud tänaval tulevad mulle vastu kolm poissi, kes müüvad hommikul nopitud kirsse.
Osta saab vaid kilo kaupa, vanemad kaalusid kotikesed kodus valmis. Ma ei tee sellest poistele probleemi.
Neist marjadest jätkus mulle terveks päevaks ja see linnake hakkab mulle alati kirssidega meenuma.

Ühel tänaval on paradiisiõunapuu all väike pink, millele end lugema saan seada. Unustan end sinna kauaks. Kirsid kaovad kotist vähehaaval..

Saan veeta terve päeva jalutades, lugemispause tehes ja oma aja looga kohtadest muljeid kogudes. Olgu selleks sümmeetrilise aiaga lossihoov või pisikese põiktänava sidrunikarva maja rohtukasvanud katusealune.

Neid tuleb osata märgata. Neid tuleb osata kuulata.

Doktor Gachet' majas on aeg seisma jäänud. Köögipliit näeb välja, nagu seal oleks just tulelt läätsepada maha tõstetud ja doktori luitunud puupink tagaaias näib ootavat, et majaperemees tuleks jalutuskäigult Vincentiga, et seal puude vilus veidi puhata ja kunstist vestelda. Ning Gachet' aed...
Seal ei ole aega. On ainult lämbe palavus ja kilkide sirin lilledes, mis ei lasegi su ratio'l töötada. Oled ajamullis, oled ajatuses ja kõik sinu vanad peadpööritava kiirusega tuhisevad mõttetiirlemised kaovad olevikulistesse hetkereflektsioonidesse. Aiavaated sulanduvad ühte van Gogh' maalidega. Ma olen s e a l s a m a s !

Õhtupoolikul loen jõe ääres raamatut, heidan kaldakivide vahele kirsiseemneid ja piilun aeg-ajalt mööduvaid jõelaevu ning sõudepaate.
Üks turske mees on oma rohelise valgete pitskardinatega jõelaeva ahtris löönud püsti pastelse päevavarju ja puhkab selle all. Laev libiseb piki jõevoolu tema abitagi. Temal tasub vaid kohal olla.
Õhk seisab paigal, kaugelt kostuvad laste kilked ja harvad suvitajate jalutussammud. Kuni läheneb kõuemürin..
Ma pole juba pea kuu aega tundnud oma nahal ühtegi vihmapiiska.
Tuul tõuseb, taevas värvub mustaks ja tõuseb torm.

Ma olen seda oodanud.

See on mulle!

Pärnadelt sajab lehti, mu vihmavarjust pole horisontaalse saju vastu abi, aga sellest pole midagi.. Sest see on soe sadu! Piisad on soojad, maa on soe, õhk on soe ja tunnen ainult, kuidas loodus puhastub, mina selle kõige keskel jooksmas mööda puudealleed oma niiskuvasse kotti peidetud mammonaga.
Keset ägedaimat raju murrab pilvede vahelt välja päikesekiir ja joonistab paadisilla kõrvale jõe kohale vikerkaare.

See on mulle.

Mu jalanõud ja rõivad on läbi vettinud, silkan paljajalu üle päikesepalavate vihmas auravate munakivide ülesmäge katedraali poole ja naeran, nähes kõiki varjupugenuid. Ometi on kõik seda vihma oodanud... Keegi nädalate kaupa muust kui suurest põuast ei rääkinudki ja nüüd on salkkonnad inimesi end katusealuste ligi peitnud. Ometi värskusest vaikides rõõmustades..
Teed on soojad ja vihmaveest puhtaks ning siledaks uhutud. Kirikutorn paistab hägusalt läbi tiheda kuuma saju, kellad löövad õhtutundi.

See on mulle...

Viimane café noisette tabac's, viimane sisehoovi-vanakraamipood, viimane punaste vitriiniraamidega boulangerie, kust haarata kaasa väike chocolatine, et siis jaama joosta.. Joosta ja jõuda täpselt viimasele otse Pariisi naasvale rongile.

See on mulle.

See ongi nii.

Sest ma olen kohal.

Ma olen kogu aeg kohal!


M [ 3:36 PM ]