Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Sunday, May 15, 2011

.
Täna tundsin, et pean saama natukene reflekteerida!

Tahtsin minna väikelinna Auvers-sur-Oise, aga jäin rongiplaanidega jänni ja otsustasin siis niisama ilusa Pariisi-päeva teha.

Ilm oli täna üle väga pika aja jahedapoolsem, kuidagi Eestimaiselt jahe ja tuuline, nii et see mõjus isegi kuidagi kosutavalt. Mu ilujahtimise-plaan õnnestus täielikult, minu jaoks ei saa kunagi 6. linnaosast ja selle üllatavatest pisitänavatest küllalt. Iga käik on kordumatu.. Luxembourgi aed oma varjuliste nurgakestega, juhuslik Cranachi-näituse külastamine (kus veebruaris oli ukse taga miilipikkune järjekord, nüüd aga, neli päeva enne näituse sulgemist, vaid 3 inimest), Théatre du Vieux-Colombier oma rekvisiidinäitusega, pisikohvikud, väikesed tänavad-tänavad-tänavad, nii palju ruumi ja õhku kõigile tuhandele tundele ja mõttele.

Siin on nii ilus, et mul käivad siiani iga päev sellest judinad üle selja, ja ikkagi tunnen end ka siin vahepeal kuidagi tühjalt ja kõhedalt kogu teadmatuse ees. Ehkki ma ei pea teadma. Usun siin enesesse rohkem kui varem ja tean, et kõik läheb heas suunas.

Siin ei saa olla kurb, sest siin on selleks liiga ilus!

Ning vastandlikud tundmused - kohatine kurbus ja sügav õnnetunne koos - on tegelikult head. "C'est juste les contraires dans la vie qui nous construisent!" ütles ühel õhtul härra Jean-Pierre. ("Meid loovadki just elu vastandid!")

Aga ilusaid ja toredaid tähelepanekuid..

Maiõhtul kell kolmveerand kümme on Pariisi taevas mu kodukiriku, Saint-Vincent-de-Paul' taga täpselt sirelikarva, kuni tänavalaternad süttivad ja valgus muutub iga sekundiga. Vahtralehed ümber tänavalaterna loovad aga mõnusa kuldse kuma. Franz Liszti väljak on igal hetkel ilus! Ja ma ei eita, et veel eriti mõnus on selle ilu pehmuses juua siin hilisõhtune klaasike veini või hoopis varahommikune tassike kohvi. Aga ka siit niisama läbi jalutada on ilus - see on minu kodutee.

Üks pärastlõuna Café Bourbon'is.
Jõuka välimusega seltskond nurgalaua ümber - 40ndates meesterahvas, 60ndates soliidne härra, 30ndates peen vaikiv naisterahvas ilusa kaelasallikesega.
Noorem mees: "No ma ei tea, kellaaeg on ikkagi ära muudetud.. Meile muidugi ei teatanud keegi.."
Vanem mees kõrge õlleklaasi tagant, kinnitavalt: "Vaat nii!! See on järjekordne märk sellest, et t e g e l i k u l t monarhia kestab! Kõik otsustatakse meie eest! Meie aga hõljugu kaasa..."

Või päikesepaistel Cité kaldal. Naudin oma õhtuoodet, õunamoosi-kaneeli pannkooki, kui minu juurde lendab väga eneseteadlik varblane. Vaatab mulle etteheitvalt silma sisse. Murdsin nalja pärast tükikese pannkooki ja hoidsin seda oma näppude vahel: "Ma ei usu, et sa seda tahad. Tahad või?" Varblane aga tuli ja sõi selle ülima rahuloluga mu näppude vahelt ära nagu kõige harilikum kodukass.

Või teinekord keskpäev bussis.
Kaks väikest poissi õpivad vanaema abistamisega lugema, veerides kirja bussiplakatilt: "Si tout le monde fait des arrêts entre les arrêts, personne n'avance plus. Partageons plus, partageons le bus." ("Kui kõik teevad peatuste vahel peatusi, ei liigu keegi edasi. Jagame rohkem, jagame bussi.")
Poisid muutuvad lugemisega nii agaraks, et ronivad mulle peaaegu sülle (plakat oli minu ees).
Viimaks dikteerib noorem ülima veendumusega peast, üritades jätta muljet, et loeb kirja plakatilt: "Tout le monde plus, tout le monde le bus. Voila, mamie!" ("Kõik rohkem, kõik buss. Näed, vanaema!")

Ja varaõhtul kohvikus.. Nurgalauas istub piltilus stiilne noor armunutepaar. Joovad kohvi, suitsetavad, vestlevad, naeravad ja suudlevad. Just nagu siin peabki.

Võluvaid momente-hetki-vaatepilte on muidugi loendamatult..

Kõik mängivad siin vabal ajal petanque'i. Olgu siis noored Cité saare pargiaias, pinkidel pisikesed õllepudelid, või elegantsed vanahärrad-prouad Luxembourgi aia puude vilus, väljaku kõrval nagi riidepuudega (sic!).

Elegantsed vanainimesed on siin iseenesest üldse ühed mu lemmikud.. Täna nägin pargis kolme tviidülikondades ja kergetes kevadmantlites soliidses eas härrat pargipingil vestlemas. Ei olnud nad jõuka ega uhkeldava olekuga, aga lihtsalt viisakad, soliidsed ja väljapeetud, enesest lugu pidavad. Leppisid kokku, mis kell täna õhtul koos spagette süüa.

Niisiis olin täna oma ootamatu vaba aja tähistamisega täielik seiraja.
Philippe Delerm on öelnud, et Pariisis on kaht tüüpi inimesi - tegutsejad ja vaatlejad. Tema ise olla viimane variant, raudkindel pealtvaataja. Mina aga, mulle näib, hüplen ühest rollist teise.
Kohvikuis luurates erinevaid olukordi ja inimtüüpe täheldades olen minagi vaatleja. Nagu täna. Aga kui ma juba rattaga 7. linnaosas ühest lillepoest teise vuran, kaenlas pakk CV-sid ja rattakorvis lilleline sumadan veel hommikuse jazzitunni rõivastega (nagu eelmisel nädalal ja homme), ei saa seda küll pelgaks vaatlemiseks nimetada.
Niisiis saan end vahel ka tegutsejaks ristida.

Ma arvan, et see jaguneb mul siin nii umbes pooleks. Või 60/40 vaatleja kasuks. Teinekord aga hoopis 80/20, tegutseja kasuks. Ça dépend.

Üldiselt läheb hüplikult. Hästi, aga hüplikult, aga hästi, nagu mul ikka kombeks on olnud, vist. Ma igatsen kõiki ja kõike, olles samal ajal oma siinoleku üle nii õnnelik.

Võib-olla on mul mõnel päeval lihtsalt kerge motivatsioonikriis - ma tean, et kõik, mida siin teen, teen endale (haha, Ines), aga vahel tunnen puudust konstruktiivsest tagasisidest. Mitte nagu laps, kes tahab, et tema esimeste sammude peale vaimustunult aplodeeritaks, aga kui algaja otsija, kelle kanalid-meeled on avatud, alati valmis uuteks kogemusteks, nende analüüsimiseks-sünteesimiseks, aga tahaks aeg-ajalt siiski kellegi kinnitamist, julgustavat suunamist.
Ent praegu suunan end siis ise. Näis, mis sest saab.

Teatrimuljeid on kogunenud (nt. T. Williamsi "Un Tramway Nommé Désir" La Comédie-Française's või Ionesco "Rhinoceros" Théatre de la Ville's), aga kõigest pole pikalt jõudnud kirjutada või pole tahtnud siia postitada. Peaasi, et enesel mõttetäheldused olemas on. Kui mõni eriti ere mulje tekib, jagan kindlasti ka teiega.

Ja koolitekstidest on mõned põnevamad, mõned vähem ja mõnd olen mõelnud täies pikkuses eesti keelde tõlkida, aga ei tea veel. Miks mitte.

Aga nüüd ma.. olen. Ja olen täitsa rahul.

"Regarde le ciel", seisis Pont Neufi juures ülekäigurajal.

M [ 12:30 PM ]

Dee said...: Sa oled puhas Ilu ise!
Ühest küljest ma ei tahaks, et Sa sealt ära tuleksid, sest siis ei oleks neid imelisi mõtteid ja tundeid ja tähelepanekuid enam kusagilt lugeda (või ei läheks nad mulle nii hinge, kellegi teise sulest). Teisalt - ma tahaksin juba Sind oma igapäeva tagasi, et Sa seda maailma selle iluga täidaksid.

Ning - sama siin - Brechtiga ühelpool, Artaud'ga jätkame. Kuigi nüüd tuleb kärme olla ja kõikkõik selgeks õppida neljapäevaks.

Aga pehmet tuult Su lehvimisse!

D.; May 16, 2011 at 3:35 AM