Aga Artaud'ga tegeledes peab ettevaatlik olema, et ise mingeid k6hedaid hallutsinatsioone nàgema ei hakkaks. 6htul làhen kùll "Usheri maja hukku vaatama", loodame, et tànaval pàrast kummitusi vastu ei jaluta.

Le 20 mai


Üks lõbus lugu on mul teile rääkimata.
Te kõik teate, mis suhe on mul taksikoertega. (Pildil Picasso oma lahutamatu kaaslase, taksikoer Lumpiga)

Kolmapäeval vaatasime lavakunstižanrite aines tantsufilme, nende seas ka dokkfilmi Pariisi Opéra Garnier' balletisolistidest. Üheks klipiks oli ka intervjuu ühe priimabaleriiniga. Ma ei mäleta tema nime.

Miks?

Sest intervjuu oli tehtud tema riietusruumis, kus foonil rippusid õhulised lavakostüümid ning tema süles oli üks must nudikarvaline taks ja kõrval, laua peal, teine - pruun.

Minu kontrollimatu refleks?

"Iuuuuuf!!"

Sekund hiljem mõistsin, et olen Pariisi Lääne Ülikooli lavakunstide osakonna auditooriumis, käimas on loeng ja kõigi küsivad pilgud on minule suunatud.

Tegin näo, et mina ei tea selle kiunatuse päritolust midagi.

Muidu.. läheb!



Le 19 mai

Jah, mul läks kooliga mitu sekeldust nii, nagu ma ei tahaks. Jah, mul tuleb segaduste tõttu kohutav nädal täis vaid tööd. Jah, see linn võib mind väsitada oma päevaste ummikute ja rahvasagimistega. Jah, ma adusin täna, et kellelegi ei lähe siin minu püüdlused korda.

Aga mulle lähevad.
Ja sellegipoolest kavatsen hakkama saada, kas või piiratud uneajaga.
Sest on liiga uskumatult ilus pidada pika tööpäeva lõpus Adrieni sünnipäeva Boulevard Voltaire'i Hausmanni-aegse maja mansardkorrusel, vaatega tõusvale kuukettale, omades vähimatki aimu sellest, mis siin maamuna peal homme või ülehomme saama hakkab.
Ja vurada siis rattaga läbi Place de la République'i, mööda bulvareid koju.

Kell on kaks öösel ja mul on tervelt kuus tundi aega, et saada unest jõudu tegemaks endale homme üks viljakas tööpäev ja loov tantsuõhtu.

Siin on kõike palju ja korraga.

Ja see võib vahepeal väsitada.

Ja ma igatsen kõiki nii, et vahel on hommikul ärgates rinnus valugi.

Aga pagana ilus on ju ka.