Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Monday, May 9, 2011
.
Le 14 mai

Alors, mes chers! Siin möödub aeg paradoksaalselt! Ühest küljest on tohutu palju aega teha mida iganes süda soovib, teisalt läheb otsuste vastuvõtmiseks ja nende täideviimiseks omaette aega, lehvimine võtab oma viis minutit siit, viis sealt.. Paneme veel juurde asjaolu, et mul on nagunii pea õieli otsas - la tête dans les nuages, ja õhtul/öösel/varahommikul enne kella nelja mõtledki, et juba on üks päev läbi!

Tunnen, et mu keha on juba päris väsinud, aga ma ei suuda siin magada. Keha suudab, aga hing mitte. Ei taha üldse õhtul magama minna ja kui ka tuleb hiline uinumine, ei taha hommikut üldse maha magada - ikka panen äratuse 9ks, kõige hiljemalt 10ks, et jõuaks päeva käima saada.. Ja siis ongi nii, et ma ei mäleta enam, millal ma viimati 8 tundi magada sain. Praegu on selline.. max 7. Aga see on seda väärt, mulle tundub. Kuniks pea ei valuta.

Hetkel olen kantud üsna positiivsest meeleolust, käisin Alleni uusimat filmi vaatamas, "Kesköö Pariisis". Lõbus meelelahutus. Natuke ameerikalik, aga Pariis on minujaoks Pariis on Pariis on... Ah !
Ja oli tohutult lõbus vaadata seda filmi koos prantslastega, kes naersid hoopis teistsugustel kohtadel, kus näiteks eesti publik naernuks. Minule positiivseks üllatuseks naersid nad päris palju endi üle. See on mulle alati meeltmööda - kui inimene oskab end koomilises ära tunda ja enese üle naerda. Ehk siis - neile läksid väga peale kõik stseenid, mis natukenegi mõnitasid prantslaslikku enesekesksust :) Aga mind lummas enim see, et.. vaatasin, eriti avastseenides, kõiki neid ilusaid kaadreid ja mõtlesin, et pagan, ma olengi siin. À la "see on minu kodutee, mida filmitud on". See ei jõua endiselt kohale.

Mul käis siin vahepeal üks armsake, kellega sai olla les vraies mademoiselles de Paris! Uitamised, jõeäärsed veinid, maiustused, päikesepaistelised pargid, spontaansed õhtused seiklused, vestlemised-vestlemised-vestlemised, palju naeru, palju ilu.. Mulle meenus palju olulist, mille olin vahepeal eneses unustanud.. Või jätnud kahe silma vahele. Aitäh!!

Pühapäeva hilisõhtul tulime lõbusas meeleolus kontsade klõbisedes la Bellevilloise'i Vintage-peolt koju, seljas 50-60ndate riided, huuled tulipunased, käe otsas roosa ja sinine õhupall.. Viimane sai Vadymi ja Vassily ukse taha sokutatud. Tuppa jõudnult nägin oma aknast, et sinine õhupall hõljus juba nende akna taga.
Ilus lõpp ilusale õhtule. Või noh, peaaegu, sest kapis oli ju veel veidi roosat veini...

Ning ülejäänud päevadel on olnud palju töötamist, tantsimist, hõljumisi, rattasõite, teatriskäike..

Saksa raamatukogus töötamise boonuseks on, et seal toimuvad alatasa ajaloolaste konverentsid. See tähendab, et fuajees on kaetud korralik lõunapausi-laud mahlade, kohvide, veinide, võileibade ja koogikestega. See tähendab, et ma oskan juba väga hästi ajaloolase nägu pähe teha, et tähtsa näoga õppimise vahepeal paar koogikest napsata ja need hoovis päikese käes nahka pista, vaade mõtlik-ajaloolaslikult (köh) pargile suunatud.

Tegelikult olen seal muist ajast siiski asjalik, tööruumid on seal mõnusad..
Kooliasjad hakkavad, nii vähe kui neid ka pole, lõpusirgele lähenema. Ehk siis - teha on palju. Lugeda, analüüsida, konspekteerida, kirjutada, ette valmistada. Teisipäeval teen näiteks ettekande ühest marksistliku fooniga sotsiaalpoliitilisest esseekogumikust. Selles aines, mille puhul ma ei saa siiani aru, milles see seisneb, sest absoluutselt iga loeng on täiesti erinev. ("Avalikud ruumid ja linnateatrid"). Aga saab hakkama.

Brechti käsitlemine on praeguseks lõpetatud, nüüd tuli mu uusim avastus ja inspiratsioon - Antonin Artaud. Võiksin tema mõtetesse uppuda. Igatsen ka vahepeal teises sfääris elamist.. Aga sellest kõigest kirjutan võib-olla siis, kui sellega tihedamalt tegeleda olen saanud. Praegu on keskmes linnaantropoloogia, avalikud ruumid ja linnateatrid (ma ei julge enam kindlalt väita, mida "linnateatrid" tähendab, sest mina saan sellest ühtpidi aru, aga iga loeng jätab mulle mingisugune uue mulje..).

Hmm.. Mõtlesin täna pikalt momente-muljeid kirjeldada, aga jälle olen oma inimlikkuse ees kimbatuses - kell kolmveerand kaks öösel tahab ikkagi vägisi uni tulla. Miks? Miks inimene peab kogu aeg sööma ja magama? Nii palju oleks ju näha ja kogeda, luua ja teha.. Mul on nii palju retseptsioone lugemata, nii palju olukordi teile kirjeldamata.. Aga võib-olla on täna asi ka selles, et olen veidi rohkem märkmikusse kirjutanud.

Ent see on tõsi - naudin siin iga hetke, ja ikkagi on aeg-ajalt tunne, et aeg libiseb sõrmede vahelt märkamatult nagu peen liiv. Kehvematel päevadel kaasnevad sellega mõtted stiilis "peaks ikka rohkem tegema/suutma/nägema/kogema/kirjutama", parematel päevadel lihtsalt ohkan õnnelikult ja mõtlen, et "niiviisi siis." Aga mulle meenub seepeale üks vana mõte, et kui muretsed oma aja raiskamise pärast, siis raiskadki oma aega. Kui lihtsalt teed, naudid, kas või lihtsalt o l e d (ja rikkas olemises pole kunagi midagi "lihtsalt"), ongi juba olemisel väärtus.

Niiviisi siis!

Lõpetan tänase heitliku kirjutise paari tunni taguse mõttega, et on päris utoopiline tunne küll, kui oled käinud hilisõhtul Champs-Elyséel kinos meeleolukat filmi vaatamas, seal ligiduses pisitänava-kohvikus klaasikese veini joonud ja kirjutanud, jalutanud ning rattaga mööda jõekallast Place de la Concorde'i poole vuranud, paremat kätt hõõgumas oma õhtuses kuldses valguses Eiffeli torn, vasakut kätt Cours Albert I oma kastanialleega.

Le 9 mai

Kell on pool kolm öösel, olen juba 6. ööd (lugesin üle) unepuuduses, aga ikka olen ülal, mõtlen, kui vägev nädal on olnud (mercimercimercimercimerci ma belle!!!), tähistan armsa sünnipäeva ja kirjutan teatriteksti. Ennast ajab ka naerma. Aga ma olen nii õnnelik, tõesti nii õnnelik, et kui see linn sellest õnnest kujuteldavate kuldsete õhupallidega maast kujuteldavalt üles ei kerki, ei ole ma inimene, vaid kellegi väljamõeldis, nagu keegi täna mulle kirjutas.

Teate, ma olen mõtete ja emotsioonide (positiivses) ülekülluses praegu, kirjutan homme või ülehomme selle postituse ümber. Olge kuuldel.

Oh, c'est ça, n'est-ce pas?


M [ 5:27 PM ]