Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Friday, May 27, 2011
.
Grasse matinée! Mina saan endale lubada grasse matinée! Ja nii mõnekski ajaks, kui soovin :)
Selgituseks - grasse matinée tähendab rammusat hommikut, mil saad kaua magada ja seejärel lubada enesele rahulikke hommikumõtisklusi võileivakeste ja teega.

Kooliga on siin nüüd põhimõtteliselt kõik. Tegin viimased eksamid ja sain prantsuse tudengitelt teada, et mu senised tulemused pole normaalsed, vaid väga head. See on iseenesest tore, aga mida enam kooliskäimisest aega möödub, seda enam tunnen, et tegin kõik oma töö ise. Siin koolis oli tase ikka.. niru. Ja keegi midagi erilist ei nõudnud, nii et siit saanuks väga vabalt lihtsalt kuidagi üle libiseda. Aga mulle meeldis, et mulle jäi piisavalt aega kõigi tekstidega nii tegeleda, nagu ise parimaks pidasin. See oli hästi-hästi hea.

Peab veel närvi säilitama, et paberiajamised ka korda saaks. Olen juba valmis selleks, et seda ühe korraga aetud ei saa.

(Siinviibimisel on mõju: üritasin Sirbi kodulehele minna aadressilt www.sirp.fr)

Nüüd on mul lihtsalt aega! See nädalavahetus hõljun veel niisama, aga esmaspäeval kavatsen mõned tekstid ette võtta. Kusagil mõnusas kohas kohvitassi taga istuda ja neid timmida.. See võiks mõnus olla, sest esmaspäevaks lubab siin vihma! Ma ei saaks millegipärast õnnelikum olla.

Pariisis sadas viimati korralikult (vähemalt 20 minutit järjest) siis, kui Krissu siin käis. Sellest hiljem on siin sadanud üleüldse ainult võib-olla kolm korda ning iga kord vaid umbes 10 minutit. Kõik on põuane.. Muruplatsid kipuvad kolletama, pargipuudel on kerge jalutusteede kruusatolmukiht, elumajade luugikestega akende ees olevad potililled kipuvad longu vajuma, aednikud aina kastavad linnaparkide januseid taimi.. Pariis on janus. Ja mina samuti. Vihm puhastab, muudab õhu klaariks, värskendab meeli. Uhub mõtted klaariks. Vahel on vihma tarvis.

Olen oma kodurajooniga lõplikult sina peale saanud. Nüüd, pärast veidi enam kui nelja kuud siinelamist. Räägin teile, miks.

Olin neljapäeva hilisõhtul trennist koju tulemas. Pea väsinud, keha rammestunud, viimased eksamid selja taga. Kõnnin läbi kodukandi ja.. täheldan, et mitmete lokaalide-poekeste ees on rohelised õhupallid, tuled põlevad.. Inimesed jalutavad uudistaval ilmel ringi. Imelik, neljapäeva õhtul on tavaliselt siin vaikus. Ja siis mõistsin, et tol õhtul toimubki meie kvartali öö-jalutus. Üritus nimega "Väike Paradiis". Nimelt kaardistati 10. linnajao lääneosas (s.o. minu kodu ümber) kõik kohvikud, galeriid, kunstiateljeed, -stuudiod, -poed, ning need kõik olid tol ühel õhtul südaööni avatud, kui mitte kauemgi.

Ma elan nii vägevas rajoonis! Mul ei olnud aimugi, et minu kodu ümber nii palju põnevaid kunstipesi on, ehkki elan siin juba mõnd aega ja olen põhjalikke jalutusretki teinud!

See oli müstiline õhtu. Kõik jalutasid lummatud ilmeil ringi, astud ühest kohast sisse, siis teisest.. Üks tekstiiliateljee oli täis ilusaid inimesi, kõik vaatasid seinalt videoinstallatsiooni, mil pitskangad heidavad naisterahva seljale liikuvaid mustrilisi varje, ateljee seinaääred olid täis riidestangesid, mil rippusid sätitult disainrõivad ja -kangaid.. Järgmises kohas aga kiiksuga vanakraamipood, kus vadistatakse ja juuakse veini.

Minu üks meelisavastusi oli kuu tagasi avatud portugali kultuurikohvik - väike kohvik-baar portugalikeelsete raamatutega, alumisel korrusel mängis brasiilia bänd bossat. Kõik laulavad, naudivad..

Õhtu lõpetasin muidugi oma südamepaigas - mu kodukohvikus! Hea on, kui on oma koht, kuhu saab alati minna, kus oled alati rõõmsa tervitusega oodatud ja hea tuju garanteeritud.

Müstiline õhtu oli, ühesõnaga. Ja jumaldasin taas seda, kui spontaanselt võib siin selliseid põnevaid õhtuid olla.

Tunnen, et praegu on väike hingetõmbehetk. Aga ikkagi armastan ka neid hetki linnas mõnes kohvikus või parginurgakeses veeta. Või jõe ääres...

Tahaksin meeleldi tööd leida, teisipäeval saan taas sellega tegelema hakata. Lubasin endale, et ei pahanda enesega, kui kõik ei lähe päris nii, nagu plaanitud. Ent eks paista.

Tantsida saab vähemalt meeletult. Tunnen, et olen siin arenenud ja see on nii rahuldustpakkuv tunne. Olen siit saanud uusi vaatenurki, mõtteviise.. Ning mind on niimoodi parandatud! Martine võttis ühe tunni lõpuosast eraldi aega, et millimeetrihaaval kogu mu seljakõverus tuvastada ja selle liikumise eripärad välja selgitada, et neid korrigeerida.
See oli pisiasi, aga väga oluline.. Ja ka avaramas, ideelisemas plaanis olen julgust kogunud!
Nii et oma tantsutegemiste üle olen tõeliselt õnnelik.

Teatriga on vist ainult juunis siin veidi hõre - repertuaarid ei ole enam nii tihedad ja etendusi toimub harvem. Ent midagi head näeb ikka. Või saab vähemalt nähtud etendused tihedamalt läbi mõelda.

Ja kui lavateatrit ei näe, siis tänavateatrit näeb ikka :)
Piipu popsutavaid vanamehi ja nende prouasid, kel korvike käes, et üks korralik turulkäik teha.
Tõukeratastel möödavuravaid kilkavaid lapsi.
Vanakraamiturge (ennist käisin ühel üüratul) kogu nende suminaga, vanade, oma looga asjadega.
Kaklevaid tuvisid, kes võitlevad selle nimel, kumb saab nokkida mu mahapudisevat luksuslikku millefeuille'-koogikese puru Rodini muuseumiaia pargiteelt. Neil peab ju ka vahel pidupäev olema.
Sumisevat ööelu kõigi tema kummaliste tegelastega - rastahipidest kultuuribaari ees, kaenlas tšembekott kuni räppariteni välja, kaaslasteks neiud, kelle kleidid võiksid täita ka pluusi funktsiooni.
Või ka teisi äärmuseid - peeneis rõivais seltskondi Théatre Odéon' kohvikus: "Ei, ma ei ole sinuga nõus, minu jaoks jäi teises vaatuses tema mängus jõulisusest puudu..." *rüüpab tähtsal ilmel veini oma kõrgest pokaalist*

Aga, jaa... Nüüd on jälle aega, et ilukirjanduses supelda ja ilu püüda. Sest ka kõige kummalisematel õhtutel, kui väsimus kaela tahab vajuda ja miski ei paista päris paigas olevat, vaatan ringi ja mõtlen, et pagan, ma olen siin...

Siin ei saagi kõik päris paigas olla, sest midagi on alati pidevas liikumises ja muutumises!



P.S. Tabasin end praegu mõttelt, et mulle meeldib "Les Étages"is, sest siin näeb natukene välja nagu Genialistides :)

P.S.2. Eriti meeldib mulle Rue de Paradis'l, et saame Vadymiga akna kaudu suhelda, nagu korralikus prantsuse filmis kunagi.


M [ 3:23 AM ]