Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Sunday, May 29, 2011
.
Me käisime täna kõige kummalisemas linnas, kuhu iialgi sattunud olen.

Le Havre on sadamalinn Ülem-Normandias ja selle ajalugu ulatub tegelikult 16. sajandisse, ent II Maailmasõjas hävines suur osa linnast ning Auguste Perret projekteeris linna uue ilmena tõelise modernistliku imeteose, mis on täna ka Unesco kaitse all. Osa linnast moodustavad vanad majad, osa 1940. aastate arhitektuuripärlid. Ja veel millised. Vahepeal tundus, nagu jalutaksime mingisuguses vanas filmis.

Aga midagi kummalist oli ses linnas... Midagi, mis jätab selle nii mõnekski ajaks kummitama. Kaunis kõhe oli seal. Nagu linnal oleks midagi meie eest varjata. Nagu midagi sünget lasuks sel linnal, millest kunagi ei räägita ja käiakse ikka sama muretult mererannas promeneerimas.

Võib-olla oli see ajaloo äng.

Võib-olla oli see linna kohanematus iseenesega.

Võib-olla ei tundnud linn ennast ise ära.

Aga midagi oli seal tõeliselt paigast ära.. See nägi välja, nagu me jalutaksime mingisuguses psühhedeelses unenäolises fantasmis. Ma ei saa öelda, et see oleks jabur olnud, küll aga sürreaalne.

Ja ometi ei teinud see sealviibimist mingil moel halvaks. Meeled olid ärkvel. Justkui millestki ärritatud, valmis kogu infot enese ümber koheselt töötlema.

Seal möödus aeg teisiti.

See oli linn, kus mõnes paigas oli aeg justkui seisma jäänud.

Mõni koht oli tulevikust.

Mõnes paigas aega polnudki.

Ja ometi heljus kõige kohal pidev nukrameelne nostalgia. See oli linn, mille rannas müüdi 1970. aastate Peugeot' kaubikust vanaemade-aegset kolme palliga jäätist - roosa, valge ja pruun, mis Emilie vanaema kinnitusel maitsevad tegelikult kõik ühtmoodi. Linn, mille tänavad olid pühapäevaselt tühjemad kui kusagil mujal ning kõik olid justkui saladuste eest peitu pagenud, saades ise osaks uutest saladustest, muutudes ise saladuseks.

Aga meri? Meri annab kõigele igavese aja. Ma käisin mere ääres. Tuul sasis juukseid ning puhus huultele soolase mereniiskuse. Märjas liivas lebas loendamatute kivikeste vahel meritäht. Laht oli täis väikeseid purjepaate, kui kaldalt päikese käes lugemise vahepeal lõputult kaugusesse ulatuvat horisonti piilusin. Taevas oli pilvitu ja väikesed valged rannamajakesed helendasid päikese käes nagu suured heledad teokarbid. Kõigil oli aega, sest aega polnud olemas.

Seisin jalgupidi vees ja tundsin, et mul on terve maailm peo peal.

Õhtul rongiga tagasi sõites liigutasin rongiinstmeil oma varbaid, vaatasin, kuidas õues metsatukkade kohal hämarduma hakkab ja tundsin, et olen kohal.

Olen kohal ja vaba.

Ning hilisõhtul rongijaamast bulvarit mööda kodutänavale sõites mõtlesin, kui võluv on aduda pärast väljasõitu, et praegu on kodu siin linnas.

Praegu on kodu Pariisis.

Pariis on mu kodu.


M [ 3:55 PM ]