Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Thursday, April 21, 2011
.
Täna, mulle tundub, oli mingisugune meeldiv murdepunkt. Püüan seda hoida.
Vahepeal oli selline tunne, et olen väga segaduses ja see kurvastas, aga meenutasin endale, et minu võimuses on valida mõtteis hea. Ja seda ma tegingi.

Ning kõigest hoolimata ei pea ma end (kõigis) aspektides õigustatult jobuks. Praegustel teistsugustel elu-oludel on ju siiski ka oma mõju.

Aga ilusaid mõtteid.. Ma ei tea, miks ma tantsima peaksin, aga mu Bastille-tantsustuudio saal on siin linnas igal juhul üks paikadest, kus tunnen alati, et olen õiges kohas, õige asja pärast. Mis see “õige asi” on - ma pole kindel. Aga õige sisetunne on ju olulisim! Lausa selline.. puhastunud tunne on pärast iga tundi. Ning kui elus midagi sellist on, kellelegi teisele liiga tegemata, saab see ju vaid hea ja õige olla!
Nii et ühed mu lemmikmomendid on need, kui ma mööda ilusat puudega ääristatud Bastille-alleed stuudiosse jooksen. Ning veel lemmikumad on mõistagi stuudios eneses asetleidvad momendid! Kõik saan sinna valada..

Pärast stuudiotunde armastan aeg-ajalt Place des Vosges'ilt läbi käia, et seal veidi kehal hingata lasta ja rahulikult puude varjus lugeda. Victor Hugo maja ees mängib pea alati üks noor mees harfi, vahel kostub see heli õrnalt ka minu lugemisnurka. Aga tavaliselt summutavad selle laste kilked, mis on ka päris armsad.

Ent täna.. Täna sain jõe ääres aru, kui väärtuslik on tegelikult see enesega olemise võimalus. Isegi, kui vahepeal ongi segane või natuke kurb. Pealegi oli vist väike madalseis normaalne järg imeliselt pikale ülima õnne tundele. Aklimatiseerumine.

Igasuguste töömõtetega otsustasin ka täna, et tark ei torma. Ei tasu tulise peaga siia-sinna joosta, pigem võtta enesele aega. Ja aega mul on! Ma lihtsalt ei ole seda viimastel päeval millegipärast enesele ja oma rahulikule olemisele tahtnud pühendada, pigem tantsutehnika lihvimisele ja kultuuritarbele.

Hmm.. Ja võib-olla on vahel väikest varjulaigukest vaja, et jälle oskaks valgust hinnata!
Sõna otseses mõttes samuti - olin täna õhtupoolikul kerges suvekleidis jõe ääres kahe silla vahel täies päikesepaistes, kuni päike Musée d'Orsay kõrvale silmapiiri taha loojus, jõevesi sillerdas, sõbrad-geipardid ujusid mööda ja seirasid mind. Pikki kallast oli kümneid piknikke pidavaid seltskondi veini, juustu ja vaikse kitarrimänguga. Milleks jätta ilu märkamata?

Aa, ma olen unustanud rääkida, et Pont Neuf'i ja Pont des Arts vahel elab üks geipardipaar. Kaks isast parti, kes alati koos ringi ujuvad. Nägime neid esimest korda Taaviga, siis korra veel.. Ja täna nägin neid jälle. Olen kindel, et need on needsamad pardid. Pariisis ei pea mingit kapis-püsimise aega harrastama - see on siiski Pariis kõigi oma vabameelsustega.

Hmm, aga täna tahan veel oma tantsuajakirjaga tegeleda. Uurida-uudistada-lugeda, see on mõnus..

Olen vaimustunud sellest, et siin on tantsuajakiri! Danser. Selles numbris on palju juttu Pina Bauschist ja intervjuu Wim Wendersiga, kelle uus koreograafi portreefilm, millest juba vaimustuda jõudsin, just kinodesse jõudis.. (selle filmi "making of"-video ma siia ennist postitasingi)
Minu jaoks täiesti uudne filmielamus.. Täielik žanrite ristumine, omavaheline assimileerumine.. Ühtaegu dokumentaalfilm, narratiiviga lugu, portreteerimine, tantsu kujutamine nii uudse nurga alt, viies vaataja täiesti selle keskele.. Totaalne kunst, totaalsuse parimas tähenduses! Olen absoluutselt vaimustunud ja väga liigutatud. Sain palju põnevaid ja ilusaid ideid, mõistsin, et ei pea kunagi pelgama oma tantsimisega seotud mõtteid..

Mm.. Oui!


M [ 1:39 PM ]