Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Wednesday, April 20, 2011
.
Tundsin end vahepeal, nii klišeelikult kui see ka ei kõlaks, väga lahtise-lehena-tuules. Ei saanud aru, mis, miks ja kuidas on või peaks olema. Natuke on see tunne kõhupõhjas siiani, aga püüan enesele öelda, et mõtlen ise asjad liiga hirmsaks ja/või keeruliseks. Tegelikult on ju kõik hästi, teadmatus vahel lihtsalt kriibib südame kõrvalt.

Täna hommikul ärkasin tundmusega, et ma püüan liiga palju. Olen viimastel päevadel püüdnud tõesti pidevalt vaimu töös hoida, samas kogu aeg hingega midagi kogeda, üldse pidevalt ilu ja inspiratsiooni, k õ i k e koguda, sünteesida enesesse, mitte anda tühjustundele võimalust esilekerkimiseks. Ja see kõik on mu väikese aru vist natuke ära väsitanud. Loen näidendeid ja nende analüüse ning mulle tundus juba, et kõik halb on suunatud minu pihta, kõik süüdistused osutavad näpuga mulle ja üldse hakkas kogupilt juba päris tumedaid värve võtma. Siis mõtlesin, et vahel võib lihtsalt öelda "Stopp!"

Mõtlen, et kõik nõuab aega, nõuab kannatust. Seda on iidsed ida filosoofidki öelnud. Samas ei taha ma passiivne olla ning püüan selle kannatlikkuse sees luua nii viljakat olemist, kui võimalik. Ent vahepeal tunnen, et lähen sellega natuke rappa..

Sisemeri tahab vist, et ta saaks vahepeal natuke omaette lainetada, et siis jälle vaikselt rahuneda.

Täna ma ütlen, et ma ei tea.

Ma tunnen, et ma ei oska oma mõtteid ja tundmuseid välise maailmaga ühildada ja ma ei tea, miks.

Täna ma ütlen, et ma ei tea.

Aga öösel nägin unes kõigepealt, kuidas tantsisin läbi Sabine'i koreograafiat, tantsisin sujuvpehmelt ka seda kohta, millega tunnis hakkama ei saanud. (Ning täna sain tunnis selle kohaga hakkama.)

Järgmine unenäoepisood oli tõeliselt klassikaliselt unenäoline. Olin Saint-Germain-des-Prés'l, kiirustasin läbi kitsaste pisitänavate, galeriist galeriisse, otsides midagi. Kõigepealt vaatasin, kus on see lillepood, kuhu tööle tahan minna (reaalelu tungis unenäkku!), aga peale selle otsisin kõigist galeriidest midagi spetsiifilist. Tänavad olid hämarad, tumeroheka varjundiga. Otsisin vist mingisugust kindlat taiest, tundsin, et p e a n selle leidma ja tajusin, et mul on sellega millegipärast kiire, aga võib-olla olin selle tunde endale ise tekitanud.
Ma ei leidnud seda teost, mida otsisin.

Mulle tundub, et see unenägu just kõnetas mind!

_________________

21. aprill

Võib-olla ei mõju eraklikkus siiski kõige paremini. Aga sel nädalal on nii, mulle näib.


M [ 12:56 PM ]