Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Sunday, April 24, 2011

.
Tänane päev näitas, kui püha artefakt on r a a m a t .

Paari sõnaga ka hommikupoolikust - tegin korraliku grasse matinée, õige lihavõttehommikusöögi, soetasin kodu-chocolaterie'st neli pisikest taevalikult hõrku šokolaadimunakest, et pidulikum tunne oleks ning viimaks vurasin rattaga läbi 9. rajooni Parc Monceau juurde, kus oli antiigiturg! Võrratu, nagu ikka :) See oli natuke teistsugune, kui varasemad - suurem rõhk oli kunstiteostel ja mööblil. Pisikesi vidinaid oli küll ka, mille üle rõõmustada, vanu fotosid, milles tuhnida, ehteid, mida imetleda.. Isegi paar neljakümnendate aastate Christian Diori huulepulka oli ühel letil. Lõhnasid nagu vintage-luksus.

Antiigituru kraamist kohati enamgi meeldib mulle aga sealne kontingent - klientuur ja kaupmehed! Klientide seas leidub muidugi minusuguseid uudistajaid-imetlejaid alati, ent seal liigub ka tõeliselt jõuka ja šiki välimusega vanahärrasid ja nende kaasasid-daame, kel käe otsas jalutusrihma küljes väikesed peened koeranässid, ja nad reaalselt valivadki endale sadu eurosid maksvaid 18. sajandi kummuteid, 20ndate sebranahast vaipu või pronksist kaelkirjakuid (ei ole nali).

Kaupmehed pole vähem stiilsed - korralikult rõivastatud, istuvad oma letist pisut eemal soliidsel klapptoolil, loevad raamatut, suitsetavad, räägivad omavahel juttu, naljatlevad või tegelevad hoopis elavalt kauba ümber tuhisedes oma klientidega.

Nüüd aga selle juurde, mis mind täna siia kirjutama ajendas - raamatu pühadus.

Sõitsin pärast turgu Seine'i äärde, et kaldapealsel päikese käes mõnuleda ja lugeda. Leidsin sellise paiga, kus kaldalt viis jõkke pisike trepp ja asutasin end sinna. Mõned asjad panin astmetele, seadsin end igati praktiliselt ja mõnusalt sisse.
Vahepeal väsisin ja panin raamatu enda kõrvale, kaante vahel ilusad postkaardid. Järsku sõitsid korraga mööda kaks veesõidukit - turistide jõepraam ja mingisugune kihutav kaater ning koos tekitasid nad topelt-murdlainetuse. Raamat ja kaardid uhuti sekundiga vette. Minu momentaalne reaktsioon: "OOOOH NON NON NON NON!!" ja hüpe vette kõigi oma riiete ja sandaalidega.

Tulemus? Pea kõik sai päästetud! Kadu - üks kaart. Võit - päästetud raamat, kaks kaarti ja kiri, pealekauba läbimärjad riided ja hea tuju.

Kallas oli sealt õnneks üsna madal, vesi ulatus umbes vöökohani. Ärge muretsege, kui mul polnuks treppi ja silmaga nähtavat põhja, ei oleks ma raamatu nimel päris peakat hüpanud. Vist :) Brechti näitekirjandus sai aga päästetud.

C'est rigolo!

______________________________________

P.S. Jätsin Brechti "La Jungle des Villes" pooleli, sest ei jaksanud seda intensiivsust ja julmust vastu võtta.
Ma ei suuda lugeda teost nii, et ei ole ise sellele täielikult avatud, ei oska lugeda n-ö. mehaaniliselt, lastes silmadel vaid joosta üle ridade ning teksti grammatiliselt korrektselt lahti rullida. Tunnen end millegipärast seetõttu veidi halvasti, ma ei jäta tavaliselt teoseid kunagi pooleli. Seekord aga..

Võib-olla on oma osa ka sel, et olen nii pikalt ka taustkontekstiga tegelenud, selle üksikasjadega töötanud ja põhjalikumat tervikpilti loonud.

Enne alustamist olin loonud oma mõttekontseptsiooni linnadžunglitest, ent see ei sarnane peaaegu millegi poolest Brechti omaga. See oli mulle üllatav, sest ta innustus linnadžungli motiivi luues eelkõige Kiplingist.. Teisalt - seda parem ja põnevam on ju mul oma kontseptsiooni mõttes edasi arendada (:

M [ 2:07 PM ]

Anonymous said...: Oi kui põnev lugemine oli täna,on sul alles seiklused seal Pariisis! Mulle nii meeldib, kuidas sa situatsioone kirjeldad ja mul on hea meel, et kogu insident lõppes hea tujuga. :); April 25, 2011 at 9:59 AM