Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Monday, March 7, 2011
.
2 tundi Louvre'it.

Mõtete, tundmuste ja kogemiste üleküllus. Neid ei tohiks ju kunagi ülehulgas olla? Aga ometi jäi vahepeal just selline tundmus domineerima.
Nii rikas oli seal, nii tohutult rikas. Et saan seda tasuta nautida (Prantsusmaal on kõigile alla 26- või ka alla 30-aastastele muuseumid tasuta :) ), on mul võimalus sinna naasta millal tahes oma vabalt valitud ajal, sest täna jõudsin pühenduda küll vaid parempoolse majatiiva 1. korruse (Eesti mõistes siis 2. korruse) saalidele.

Hmm. Üht kogemust jagaksin teiega.
Ühele Fieravino vaikelule paistis päike sellise nurga alt peale, et mõnedest pintslilöökidest tekkinud reljeefsed värvikihid lõid valgusest nõnda särama, et maalil olev ornamentaalne sametpadi näis väljuvat oma tasapinnalisest kahemõõtmelisuset. See oli imeilus! See efekt sündis vaid tänu sellele, et päike langes maalile täpselt, täpselt sama nurga alt, nagu valgus maalilgi.

See efekt lummas mind tükiks ajaks. Maali sai ju peaaegu sisse astuda, katsuda padja tekstuuri, libistada sõrmed mööda tikandite kuldniidi mustrit, lehitseda vana viiulipartituuriraamatut ja maitsta sügiseselt küpseid mügarlikke õunu. Päikesepaiste hakkas oma reeglite järgi nõnda mängima, et ma ei suutnud eristada aknast voolavat tegelikku valgust maalil olevast. Ma pole kunagi midagi sellist näinud. Mitte ükski kuitahes kvaliteetne elektrooniline või plakatile trükitud reproduktsioon ei suuda seda efekti edasi anda. See toimis vaid seal, just sellel seinal, just sel kellaajal. Ning mul õnnestus sellest osa saada. Tunni pärast, kui valgus oli liikunud, oli maal palju tavalisem, harilik 17. sajandi vaikelu. Aga mina sain osaks millestki palju erilisemast.

Seal viibides mõtlesin, et selles maailmas leidub väliselt nii palju ja sisemiselt enamgi.

Veetsin ka kauni, eriti päikesepaistelise pärastlõuna jõekaldal Sartre'i seltsis, paremat kätt Eiffel ja vasakul Orsay. Idüll.

Tunnen vahepeal, et mu mikromaailm ei mahu ei minusse ega makromaailma, ning ka vastupidi - makrokosmos on nii üüratu, et ei mahu minusse, ent püüan siiski kangekaelselt seda sinna mahutada, ahmin enese ümbert kogemuse- ja elamusekilde nagu värsket õhku.

Hüppan praegu ühest maksimumist teise, ent ei oska praegu kuidagi teisiti. Siin on selleks liiga rikas ja kaunis, pidevalt on midagi liikvel ning samas armastan ammutada elamusi ja tundmusi ka möödunust - sel on ju oma vägi.

Venna küsis mult täna kõigi mu aju-krussiminekute peale, kas ma üldse magan ka seal või olen kogu aeg öösiti üleval oma mõtetega. Ütlesin küll, et pole, aga kui nüüd hoolikalt järele mõelda, ei ole see vist tervisele tegelikult väga hea, kui nädalate viisi magada igal ööl vaid 5-7 tundi. Võib-olla seegi panustab teatud ülereageerimistele.

Mõtlesin kogu aeg, et tänane maailm on minu jaoks liiga intensiivne, aga nüüd mõtlen hoopis, et olen ise endaga liiga intensiivne. Või liiga intensiivne välisega. Või lasen välist intensiivsust liialt enda sisse. Appi, ma ei tea.

Kuulge, ma olen ju täiesti kapsas juba. Selle peale panen mängima Gainsbourgi albumi "L'homme à la tête de chou" ("Kapsapeaga mees" või "Kapsapea"), panen oma asjad kokku ja lihtsalt magan. Ja ei välju korterist homme enne, kui pärastlõunal kooli tarvis, olles eelnevalt mõnusalt mõnede tekstidega töötanud. Just nii ma teengi.

petites
hirondelles
mystérieuses
qui font leur
nid dans tes cheveux.

("Väikesed salapärased pääsukesed, kes teevad oma pesa sinu juustesse". See tekst on Pompidou ligiduses ühel seinapinnal.)

Väsimus võib iiveldamagi ajada. Nii et bonne nuit!


M [ 2:26 PM ]