Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Friday, March 4, 2011
28. veebruari öösel

Täna tunnen, et kogen siin nii palju põnevat, harivat ja rikastavat, et keeruline on seda kõike enese jaoks igas päevas leiduva 24 tunniga läbi seedidagi!

On möödunud juba kuu ning ma pole endiselt selgusel, kuidas siin oma aega kõige optimaalsemalt jaotada, sest teostamist ootavaid ideid on palju ja aeg piiratud.

See on justkui selline keeruline, tuline lehvimine eri rinnete vahel: lugeda kirjandust, käia teatris ja tantsuetendustel, töötada läbi vastavat retseptsiooni, laval nähtut enese jaoks tunnetada, mõtestada, analüüsida ja selgema pildi loomiseks kirja panna, oma muid olulisi tundmusi tunnetada ja mõtlusi mõtestada, seda kõike tantsu valada, kvaliteetsemaks tantsuliseks tegevuseks keha treenida, saada valmis ka maiste igapäevatoimetustega, luua kooli jaoks praktilisemaid asju, niisama olemist nautida, maailmast paremini aru saada, ühiskonna ja elu üle avaramalt mõelda, tunda pisiosiseid ja kõiksust korraga, märgata ja luua omakorda juurde ilu, ilu, ilu… Seda kõike on ju väga palju.

Ning ma ei suuda selle loetelu seast midagi välja ka jätta, aga vahepeal on selline tunne, et kõigega korraga täieliku pühendumisega ka tegeleda ei jõua. Samas mõtlen seejuures kohe selliste inimeste peale nagu näiteks härra Linnuste, kes oli juba oma 13. eluaastaks lugenud rohkem kui enamus meist seda elu jooksul teha jõuab (sic!), pühendudes samas ka mitmele teisele valdkonnale.
Näide Linnuste elu kajastavast filmist: “Ei, mis.. Selline Mozarti-periood oli mul 14. eluaastaks ammu läbi.. Siis oli juba Wagneri-aeg, sellest sai pikk periood. Teate… Aaaa-aaa-AAA-aaa, aa-aa-AAA-aa, aa-AAA-AA-aa…. AAAA-AAAA-AAAAA…!” *laulab linna raeväljakul “Tristan ja Isolde” avamängu*

Hmm.. Selline killukestest omamoodi hullumeelse ja samas hullumeelses tuhinas ühtlase voo moodustava kogumi vaimusilme ette manamine meenutas mulle tegelikult kohe mu õhtust teatrielamust!

Nägin Théatre de la Ville’is Lyoni Ooperiteatri balletitrupi esituses kaht William Forsythe’I lühiballetti, “Workwithinwork” aastast 1998 ja “Quintett” aastast 1993. Olin täiesti vaimustunud! Ei suudagi otsustada, kummast enam.

“Workwithinwork” vaimustas mind pigem tehniliselt, “Quintettiga” oli mul juba muusikavaliku tõttu omad emotsionaalsed sidemed ja seal mängis see minu ideestiku kujundamisel-mõistmisel olulist rolli.

“Workwithinworkist” on võimalik isegi väikest katkendit näha, küll aga ühe teise trupi esituses. Saate vähemalt veidi aimu. See oli nagu killukestest moodustuv korrastatud kaos, liikumine oli pingestatud, justkui mingisuguse elektriga laetud. Väga klassikapõhine ja pigem modernballett kui kaasaegne. Täpne. Loov ja lammutav ühtaegu. Terviklik ja katkendlik. Püsiv ja kaduv. Palju oli tasakaaluga katsetamist, ning just, kui vaatajal hakkas tekkima tervikutunne, katkestati see ja algas uus episood – nagu vestlusele oleks vahele segatud. Ent see ei häirinud, see oli täiuslikult kaunis.

Mul tekkisid praegu seosed ruumis liikuvate vabade elektronidega või ühe ülesandega, millega EKA arhitektuuritudengid 1. õppeaastal tegelevad – jooned tühjuses.

Võib-olla tõlgiksin koreograafi enese mõtteavalduse: “Koreograafia on kummaline ja petlik termin. Nagu ka protsess, mida ta kirjeldab, on see sõna tajumatu, kiire, kätkematu. Taandada koreograafia ühele lihtsale definitsioonle tähendaks mitte mõista kõige olulisemat selle mehhanismidest – püsivust.”

“Quintett” puudutas mind aga sügavamalt oma tähendustasandite tõttu. Kel huvi, võib uurida, mis lugu on Gavin Bryarsi lauldud “Jesus’ Blood Never Failed Me Yet” taga. Minu jaoks moodustus sellest lavastusest aga liigutav inimhingede lugu, kurblik tervik lahkumistest ja saabumistest ning taas lahkumistest, oluline oli rütm, muusika dünaamika, selle justkui laineline voolavus. Brigitte Hernandez kirjutab selle voolavuse kohta tabavalt ja kaunilt – see koreograafia loob ja lammutab end “õrnalt ja halastamatult, nii, nagu maa peal aeg möödub.” Hmm.. Kuulake seda pala, ehk aimate siis.

Jälle on kell 1 läbi öösel. Ning just nüüd tuli mul tekstides tuhnimise ind.

Arvan, et täna ma end kellaajast segada ei lase. Vähemalt mõnd aega :)

Mmmmmimimi keedan veel piparmünditeed, bonne nuit à vous!

Loodan, et ma ei väsi iialgi Serge Gainsbourgi muusikast, sest kuulan teda alates detsembri lõpust iga päev. Iseäranis ju siin. C’est une vraie ville des folies.


1. märtsi ööl

Täna oli kiirustamiste päev (minutipealt ühest kohast teise!), aga kokku sisukas ja põnev, väsitav, aga hea.
Sain ka esimese prantslaste manifestation-kogemuse ehk Kristini juurde sõitmine võttis 20 minuti asemel aega tunni, sest kesklinn oli osaliselt suletud ja kõik gendarmerie autosid täis. Ma ei saanudki aru, kus ja mille pihta mingi demonstratsioon toimus, sest linna peal liikuv info oli vastuoluline alates uudistest suurest rahutusest Charles de Gaulle’i väljakul kuni teabeni, et Sarkozyl on mingi tähtis välismaa sõber-president külas ja selleks tuli linn puhtaks lüüa. Ei teagi. Kohalikest uudistekajastustest ka infot ei leidnud.

Aga neidudega oli pisike tüdrukuteõhtu peene tee, banaanikeeksi ja jutlemistega. See kuulus tiheda päeva lõppu mõnusalt ära.

Mõtlesin, et mul polegi selliseid olemisi igiammu olnud, sest minu sõprusringkonna moodustavad valdavas osas meie tänava poisid. Koos mõnede neidudega küll ka, tegelikult. Aga me oleme pigem veini ja porgandit tarbinud kui peenetest portselantassidest teed joonud. Ja enamasti oleme hoopis oma segakambas. Meie tänava lapsed :)

Igal juhul oli väga võluv täna pitoresksetest portselantassidest bioteed juua ja pärast Emiliega unistavalt lehvides kodu poole sõita, fooniks jõgi Eiffeli torniga. Jah, ongi nii.

Hmm. Mõtlesin täna veel palju möödunust ja olevast. Ja saan ausalt öelda – olen tõeliselt õnnelik ja rahul sellega, kuidas kõik läinud on. Kõik on olnud millegi pärast ja võib-olla olen tänases heaolemises ka tänu mitte kõige meeldivamatele või selgematele juhtumistele-perioodidele. Ei tea.

Igatahes olen olemise üle tänulik ja mõtlen, et millal üks eriline kevadisem kevadkuu juba kord jõuab. Kuigi iga päev on siin vahepeal sisukas ja põnev. Ma lihtsalt ootan vahepeal tõelise põnevusega, sest..

Yael laulab, kuni ühe ilusa päeva oma pesas kokku pakin.

Homme on Serge’i 20. surma-aastapäev, sellest kirjutas isegi Le Monde ja ARTEs jooksevad mingisugused dokumentaalsarjad, aga et mul pole siin telekat (millest ma tegelikult absoluutselt puudust ei tunne), saan lihtsalt tema plaate kuulata ja mõtiskleda. Nagu igal õhtul : )


2. märtsil

Nii pikk, tihe, rikas ja läbipõimitud päev, et jääb üle vaid naeratada. Ja imestada, kui palju võib ühes päevas ilusaid ja põnevaid momente olla.

Kõike ei jõua jagada, aga märgiksin, et täna ülikoolilinnakus üht esimestest tõeliselt kevadistest ilmadest nautides oli mul korraks täpselt selline tunne, nagu oleks 2010. aasta aprill, Tartus, Von Bocki platsi ääres. Joosep ootab mind Pirogovi jalamil, et ma talle Wernerist hommikukohvi tooksin, aga mina olen veel üllatuseks põiganud kärmelt läbi ka raeplatsi pagarikojast ja ostnud talle värske porgandipiruka, sest tean, et ta pole ju jälle süüa jõudnud. Päikese käes on soe, Joosep suitsetab oma päeva kolmandat sigaretti ja kissitab vaikides päikese poole silmi, mina aga uudistan oma pilguga ringi, et vaadata, keda märgata võib. Täpselt see tunne oli. Ja mõtlesin, et vähemalt üks selline kevad on mul veel küll ees.

Aga siin on praegu teistsugune kevad teistsuguste rõõmudega. Ja millistega!


4. märtsil

Olen..

…Näinud võrratut näitust Pompidou's! Ma ei teagi, miks, aga olin sellest täiesti vaimustunud. Kirjutasin terve programmilehe täis ja veetsin seal pikalt aega. Kuidas see nii läks? Loomulikult nii, nagu enamus häid asju Pariisis juhtub – täiesti juhuslikult! Kunst on kunst on kunst! Ja Pariis on Pariis on…

…Jalutanud Emilie ja tema imearmsate beebidega Bastille’ lähistel (18-kuune ja 13-kuune – Emilie töötab siin praegu poshide rikkurite juures lapsehoidjana);

…Nautinud oma näol kevadist päikesepaistet;

…Tantsinud! Täna tegi jazziõpetaja kihvti koreo, see sobis mu kehale hästi. Ja vaimule. Ja sellele, mis meil rinna sees põksub.
Klassikatunnis läheb mul alati lõpus veidi raskeks, sest see on Inter/Avancé (kesktase + kõrgem tase), ehk tunni kõige viimased harjutused on liikumisvariatsioonid, kus kasutatakse grand fouetté'sid ja tour jeté'sid (võite siit vaadata, mis laadi asjad need on) ja ma püüan kuidagi hõljudes kaasa teha. Ühe harjutuse lõpus oli lavalt ärajooksmine, see tuli mul küll fantastiliselt välja. Ma tänan, olen harjutanud.
Muidu mul läheb seal hästi, need on ainult klassikatunni kõige viimased harjutused :D Ja mine tea, äkki teen kevade lõpuks neid ka perfektselt, hah! Tantsumaastikul tuleb enesega töökas ja ambitsioonikas olla :)

…Näinud tuhandet kaunist vaatepilti nii Pariisi kuulsamates kui ka vähemtuntud paikades. Ühed kaunimad kui teised;

…Piilunud antikvariaadiaknaid;

…Soetanud bouquiniste’ide (jõekallastel töötavate vanaraamatukaupmeeste) juurest üle 100-aasta vanuseid postkaarte;

…Ostnud juustupoest juustu, leivapoest leiba, lihapoest singikest;

…Proovinud peenes kosmeetikapoes luksuslikku Givenchy jumestust;

…Näinud head tantsu ja näen veel veel veel;

… Kuulanud metroorongis fantastilisi akordioniste;

…Kuulanud koolis häid loenguid! Kuigi kool ise on täielik, tsiteerides üht sealset tudengit, n’importe quoi (mida iganes), suutsin noppida enda jaoks võrratud ained. Just see, mida mul vaja on, millest puudust on ja mida Eestis ei saa iialgi õppida.
Ja õppejõud on ka toredad, nt. kunstide ja kultuurimudelite sotsioloogia õppejõud on monsieur Blanc (härra Valge), kes on alati omadega kusagil natuke eemal ja hakkab nt. kunstnike retseptsioonivõimalustest (väga elavalt!) rääkides jutustama hoopis värvikatest seikadest Gustave Flaubert'i elu- ja loomeloost, jõudes lõpuks välja selleni, miks Sarkozysse suhtutakse Prantsusmaal nii, nagu suhtutakse.
Ta on väga tore, kuigi vahel veidi segane (nii vist ongi tore) ja tunneb alati huvi selle vastu, kuidas mul, eestlannal, läheb;

…Laulnud RERis oma brasiillastega Elis Regina laule. Nad olid vaimustunud, kui said teada, et fännan Reginat ja veel enamgi vaimustunud, kui said teada, et ma oskan üht tema portugalikeelset laulu peast;

…Toonud endale lilleturult nartsisse, loomulikult pakkis lillemüüja mulle nii muu seas kaasa ka kaks punast roosi. Nemad elavad mu toanurgas veinipudelis, nartsissid kapi otsas helesinises vanamoodsa ilmega kruusis;

…Viinud Serge’i 20. surma-aastapäeva õhtul tema maja ette valgeid krüsanteeme. Seal oli suur seltskond inimesi, suitsetati, joodi veini, mõeldi Serge’ist ja üks vana muusik mängis imeliselt akordioni.

Oeh.. Nagu ühe kohaliku härraga kord jutuks tuli – see linn on nagu oopium. Kui satud kord selle kütkeisse…

(P.S. Et see kõik liiga lilleliselt kauniks ei läheks:
…Oma kodu lähedal s*** sisse astunud. Hoolimata siltidest “J’aime mon quartier, je ramasse” (“armastan oma kvartalit, korjan (oma koera järelt) üles” ), on ka see kohati Pariisi, nagu iga teise suurlinna osa :) Urfid ise (urf = koer Mannu terminoloogias) jalutavad muidugi eriti peene olemisega ringi ja teevad nägu, et nemad pole sellega üldse seotud.)


5. märtsi koidikul kell 4

J'aime.


M [ 11:46 AM ]