Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Tuesday, March 15, 2011
.
Olen korra jäänud kooli RERi (kohalik rongivõrgustik) tõttu hiljaks - kui Charles de Gaulle'i jaamas mingisugune suitsurike oli ja koolisõit kestis tavapärase 25 minuti asemel 1,5 h, aga täna ma ei saanud üldse kooli minna, sest meie ülikooli rongipeatuses olla mingisugune suur õnnetus. Loodan, et ilma inimohvriteta, liiga palju kurbi lugusid on praegu meie ümber.

Minul oli täna siis niisama kirjutamistöö, kehatreeningutöö ja hingeharimise päev. Ning bussisõidupäev!
Pean hakkama mingisuguseid valikuid tegema, näiteks teha edaspidi trenniminekuks vaid üks ots bussiga, mitte mõlemad, muidu läheb liiga ajakulukaks. Mulle lihtsalt ei meeldi eriti siinsed räpased metrood ning eelistan liikuda linnas (kui just jala ei saa) bussiga, sest see on nagu igapäevane linnaekskursioon ilma giidita. Ilus :) Näeb, kuidas üks linnaosa teiseks üle läheb.

Siin linnas on kõik korraga nii suur ja nii väike. Nii suur - mahult; kõike on tohutult palju. Väike - üsna lühikese ajaga võib jõuda õige kaugele.
See on tõeline linnadžungel, kust võib leida mida iganes.

Jõudsin pikkade sõitude tulemusena 16. rajooni - sinna, kus elavad rikkad, kel kõigil on väike koerake mingisuguse peent marki sviitriga.

See oli ühtlasi minu esimene tõeliselt kevadine Pariisi-päev. +17 C (vaid täna eritellimusena, homsest jälle jahedam), mõned puud õites..

Rue de l'Annonciation on tõeline rikkurite pühapäevatänav poekeste ja kohvikutega. Mul õnnestus veeta seal tänane pärastlõuna..
Peened inimesed jalutavad mööda, kohtuvad, suudlevad, vestlevad, lähevad edasi. Lapsed tulevad koolist. Lõhnab värske saia, kohvi, šokolaadi ning küpseva pannkoogi järele, paar sammu edasi astudes tungib ninna lihapoe suitsusinkide hõrk aroom ning selle kõrval muutub juustupoest möödudes õhu hõng kreemjalt soolaseks.

Inimestel on aega. Tööpäev on läbi ning see on just õige tänav, kus võtta selle tähistamiseks tuttavaga väike kohv, muljetada möödunud päeva üle ja osta õhtusöögi juurde üks pikk värske baguette.
Isegi teravaninaliste kingade ja nahkportfelliga yuppie on koduteel pagaripoest ühe sellise pikliku saia kaasa haaranud.

Siin on aega.

Ka mina võtsin endale tänaseks selle aja.

Kitsast tänavat ääristavad kõrged elevandiluukarva elumajad ilusate heledate luukide ja ornamentaalsete metallist rõdupalistustega akendega. Mõtlen, kes on need inimesed, kes seal elavad, millega nad oma päevi täidavad, kuivõrd neid puudutab see, mis mujal toimub.

Tunnetan kogu selle idülli ilu, ent adun samas ka sellevälist, sest see pole üks ühtlane mull, milles saaks lihtsameelse ahtapilgulisusega naiivselt oma päevi mööda saata, ei ole võimalik eristada nii üheselt sisemist ja välist, head ja halba, ei..
See on üks suur kirju peegelklaasikilde täis kaleidoskoobikaos.

Aga mulle meeldib.


M [ 12:45 PM ]