Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Saturday, February 5, 2011

.
Eile oli väga viljakas, sisukas päev! Ehkki vahepeal tüütasid mind mingid tüübid, aga tulin neist olukordadest alati elegantselt välja.

Laural oli õigus - ei ole kerge olla Pariisis üksik noor blond naisterahvas. Saana vist mõistab ka, mida silmas pean : )

Jalutasin kokku umbes 3 ja pool tundi, 5. ja 6. rajoonis. Vaatasin üle Panthéoni ja Montparnasse'i kvartali, Luxembourgi aia, Saint-Germaini, ladina kvartali. Jalutasin jõekaldal ning ohkasin rõõmsalt adumusest, et siin päriselt ongi nii ilusad vaated, nagu postkaartidel. Jalad on nüüd sellest käigust mõnusalt väsinud :)

Aga! Uudiseid ka teatririndelt. Lõuna paiku õnnestus mul saada endale pilet Théâtre de l'Odéoni homsele külalislavastusele, "Koniec" ("Lõpp"), Varssavi Nowy Teatr, lavastaja Krzysztof Warlikovski. Prantsusekeelsete subtiitritega - mis on väga hea variant, sest saan lugedes veel paremini aru, kui kuulates.
Odéon on üks kuuest Prantsusmaa rahvusteatrist ning seal näidatakse ainult häid ja väga häid lavastusi, nii et olen väga põnevil! Töötasin juba veidi siinset retseptsiooni ka läbi, kuigi teen seda tavaliselt pärast etenduse nägemist, aga mõtlesin, et kuna see on mulle topelteksootiline kogemus - näha külalislavastust, aga võõrriigis - võib küll natuke enne end kurssi viia. Selle eest võlgnen tänu härra Linnustele, sest ilma tema soovituseta poleks ma osanud Odéoni repertuaariga tutvudagi.

Eile õhtul sain aga viimase-minuti-pileti (milleks pidin tund aega ootama, aga see oli seda väärt!! - teate, see süsteem, et kui keegi jääb tulemata või loobub broneeringust, saab odavaid pileteid vabadele kohtadele) Théâtre de la Ville'i ehk Pariisi linnateatrisse Anne Teresa de Keersmaekeri tantsulavastusele "An Atendant". Olin juba väljudes väga rahul, ehkki seal oli kohti, mis võinuks olla minu maitsemeelt ja -taju mööda teistmoodi lahendatud-esitatud (ma pole eriline naturalist), kuid mulle meeldis selle keskne idee, selle esituse kvaliteet, kogu läbimõeldus..
Kui nüüd lugesin läbi ka intervjuu koreograafiga, olen veelgi enam rahul, sest see lahendas minu jaoks mitmed küsimused. Sain veelgi paremini aru kõikide alltekstide omavahelisest seotusest, sünteesist.. Erinevatest tähendustasanditest. Olen vaimustunud, kuidas tants võimaldab sõnadeta ning nii terviklikult väljendada erinevaid mõtte- ja tunnetustasandeid, mis võivad pärineda nõnda erinevatest valdkondadest - inimpsühholoogiast, sotsioloogiast, kultuurist, ajaloost, ühiskonnast (ehkki ka need on ju kõik omavahel seotud)... Kollektiivsest ja individuaalsest tajust. See moodustas kauni terviku ning oli tõeline visuaalne (ja ka auditiivne) nauding - kehaliikumisse, tantsu viidud polüfooniline muusika.

Nii et olin oma eilse päevaga väga rahul.

Raha kulub siin küll palju rohkem kui Eestis, sest toit on reaalselt umbes 2 korda kallim. Või siis on asi selles, et ma tahan nautida kultuuriüritusi, natuke juustu ja natuke rohkem šokolaadi - aga neil on oma hind!

Eriti luksuslikud on makroonid, siinse nimetusega les petits macarons - need on pisikesed biskviit-küpsikesed erineva katte, sisu ja maitsega ning maitsevad nagu paradiis. Kindlasti proovige, kui Pariisi satute : ) Eriti head on karamelli- ja šokolaadimakroonid. Kõige kuulsam ning kvaliteetsem makrooni-confiserie on Ladurée 19. sajandist, nende ettevõtte suutis ainsana üle elada mõlemad maailmasõjad ning nad tegutsevad siiani. Unistajad-neiud, võite vaadata kodulehekülge siit.

Tahaks täna ka jalutada, aga jalad on eilsest pikast kõndimisest üsna hellad. Ent ilmselt proovin siiski - ma olen ju Pariisis :)

À bientôt!

M [ 2:47 AM ]

S. said...: Õhh, ma tahan neid värvilisi biskviiiite....; February 6, 2011 at 1:18 PM
Unknown said...: kusjuures neid müüakse ja bonaparte delis pikal tänaval. kui seal töötasin, siis pidin kiusatusest ära surema. aga ühel ilusal päeval tuli need maha kanda ja no arva, kas ma sõin need kõik ära või jaa. super! lemmik oli vaarika oma...uhh...; February 27, 2011 at 5:46 AM
vonBi said...: ehk tegelikult see olin nüüd mina.; February 27, 2011 at 5:48 AM