Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Thursday, February 10, 2011

.
Salut, salut, salut!

Olen ennast täielikult sisse saanud seada! Quelle chance!

Vahepeal on olnud loomulikult ka meeleolukõikumisi (ning üsna suureamplituudilisi), ent olen aru saanud, et see on siin esialgu normaalne. Püüan küll kogu aeg üha paremini omadega toime tulla, tugevam olla.

Olen täheldanud seaduspära kooliskäimise ning oma meeleolude vahel – nii kui mul tuleb midagi kooliga pistmist teha, tahab mu tuju kolinal langeda. Pärast tõsisemat madalseisu suutsin aga endale selgeks teha, et neutraalse hoiaku saavutamine on täiesti treenitav. Pealegi võivad mõned loengud päris huvitavaks osutuda, nagu selgus.

Käisin nimelt esmaspäeval koolis paberimajandust korda seadmas ning see süsteem on täiesti võimatu – keegi midagi ei tea, keegi mind juhatada ei oska. Minu erasmuse-koordinaator mulle endiselt ei vasta, nii et püüan ta esmaspäeval lihtsalt maja pealt üles otsida ning arvestan juba ette sellega, et see tähendab ilmselt nii mitmegi ukse taga seismist, ootamist ja kannatliku meele varumist. Ma ei suuda lihtsalt leppida sellega, et see on ühiskond, kus kõik inimesed peavad iga päev millegi järel lihtsalt o o t a m a . Ning et ühest kohast teise jõudmine võtabki totaalselt rohkem aega kui meie ühiskonnas normaalne oleks. Nii et olge eesti asjaajamis-süsteemide toimimise üle õnnelikud! Te ei kujuta ette, palju jama siin on. Aga katsun endale korrata, et see ongi miski, millega siin rinda pistma pean. Katsun mitte enam esitada endale küsimusi “miks, milleks, miks ma nii tegin, miks ma selle asemel hoopis nii ei teinud, miks see nii on” jne. Ning praegu mul tuleb see juba paremini välja, mulle tundub.

Igal juhul sain esmaspäeval koolis teada, et minu ettevõtmistega seotud tublidus on siin mingisugune täiesti haruldane nähtus, sest tavaliselt on nii, et erasmuse-tudengid alustavadki oma kursustega alles märtsis, kui paberid on korda saanud. Ma mõtlesin selle peale “Ah, jama värk, nõmedus.” ja otsisin ise neljast erinevast kohast, kus, millal ja mida ma juba kuulamas saaksin käia. Säh teile erasmust, mis teid juhendab. Ise korraldad oma kooli, mitte riik.

Mulle on palju abi mu Tartu ülikooli prantsuse keele õpetaja antud kontaktist – tema üks sõbranna töötavat siin ülikoolis teatriõppetoolis, ütles ta mulle sügisel. Et võtku ma igaks juhuks tema kontaktid.
No vauhh! Ta on siin mingisuguse teatrikriitikute liidu tähtis nina, kooli teatriõppetooli põhilektor ning teab siinsest teatripildist vist kõike. Oli ülirõõmus mind nähes, võttis kohe käest kinni: “Ah TEIE oletegi Marie Eestist! Oi, miks te kohe loengu alguses minu juurde ei tulnud! Ahhaa, te olete siin! Nii, väga hea. Nii, mis aineid te võtta plaanite? Ahah, mhm.. Ooo, teil on kõik juba välja kirjutatud! Nii, seda ärge võtke, siin on teil igav, vohh! Seda võtke kindlasti, see võiks teile sobida..” ja nii edasi! Olin nii õnnelik selle üle :) Loodan, et tunniplaan loksub paika ning saan võtta kõike, mis põnev on.

Mu ainus mure kooli plaanis on see, et ma ei tea veel, kui palju ma siin reaalselt sotsioloogia aineid pean võtma. Aga eks see ka selgu millalgi tuleva nädala algul. Lõpuks ma mõtlesin, et isegi kui ma pean neid rohkem võtma, kui plaaninud olin, siis – jumala pärast, küll ma hakkama saan! Kui on ka igavad loengud, siis võtan ise lektüüri, töötan nt. Pompidou keskuse raamatukogus, küll ma need asjad ära teen! Ning muudeks tegemisteks jääb aega ülegi :)

Minu geniaalne plaan kooli suhtes on võtta nii palju aineid kui tarvis, nii vähe kui võimalik ja lähtuda Eeriku deviisist “Teeme ruttu valmis ja lähme minema.”

Kuid nüüd toredustest!

Mõtlesin kirjutada “Le fin” kohta, ent see oli liialt segadusseajav, raputav, vapustav ja pead tühjaks laskev, et ma midagi selle kohta kommenteerida oskaksin. Ütleme lihtsalt nii, et pärast seda etendust magasin end hommikul põhjalikult välja ning veidi rääkisime sellest härra Linnustega, kes leidis, et ta tahaks ka seda kindlasti vaatama minna. Puhkasin ja töötasin härra tekstidega, mis valmistas talle järgmisel päeval suurt üllatust ja rõõmu.

Vahepealsed päevad enne Emilie saabumist möödusidki üsna rahulikult, sest Marco oli Itaaliasse läinud ja tema siinsete Itaalia-sõpradega ma nii lähedaseks ei saanud, et nendega koos välja minna. Aga tegime aeg-ajalt lihtsalt koos Linnuste pool teed (nad elasid Marco toas) ja rääkisime pisiasjadest . Nendega on nii naljakas, kui keegi tuleb või läheb, siis neil on kohe “Ooh, salut, salut, *põsemusid*, kuidas läheb, kas sul läheb hästi, oo, tore, kas sa oled end kodus sisse seadnud, oolalalaaa!” Ja kui keegi ära läheb, siis on mitu korda “Ciao-ciao (nagu meil – tšautšau! see on nii armas!), head päeva, *põsemusid*, varsti näeme, ole tubli, ilusat päeva sulle!”

Prantslased teevad ka tegelikult tervitades põsemusi, aga nad pole niiviisi eksalteeritud. 2 põsemusi on siin täiesti tavaline igapäevane komme tutvumisel ja lahkuminekul, nagu meil käesurumine.

Ühel õhtul tegime Linnustega veidi rosinasaia ja punase veini degusteerimist, tekstidest rääkimist, ühiskonna üle arutlemist ning muidu mõtlemist. Need on alati tõeliselt rikastavad vestlused! Mul on hea meel, et olen siin saanud sellise tuttava, kelle pool olen alati teretulnud. Vestlusest võttis muidugi osa ka Siimon, kes arvas, et need rosinasaiad on tema jaoks lauale pandud. Jah, ta on kass, kes sööb rosinasaia.

Loomulikult olen teinud palju pikki jalutuskäike, näiteks 7. rajoonis (seal on nt. Eiffeli torn, muuseumid ning uhke Dome des Invalides), 8. ja 9. rajoonis (seal, kus rikkad daamid poes käivad :) Väga peen!), eile pikalt 6. rajoonis (kunagine boheemlaskants, praegu kohvikute ja galeriide rajoon. noh, tegelikult siiani boheemlaskants, sel juhul!). Need on vahvad pärastlõunad, saab külastada pisikesi galeriisid, näituseid, poekesi. Ühes Saint-Germain des Pres’ fotogaleriis tuli mulle saali väga tähtsal ning kriitiliselt mõõtval ilmel vastu näituse kuraatori pisikene koeranäss. Nuusutas mu üle, otsustas, et ma võin küll näitust vaadata, lasi end veidi sügada ning siis läks tähtsa näoga edasi asjatama (nii palju kui üks koeranäss galeriis asjatada saab – see tähendab siis teises saalis sama tähtsa näoga edasi-tagasi promeneerimist).

7. rajoonis nägin politseinikke hobustel! Seal on siiani ratsakaardiväe kool vms.

6. rajoonis olen korduvalt imetlenud ja silitanud Serge Gainsbourgi maja. Ja jõe ääres vanaraamatukaupmeste lettides uudistanud.

Hah, eile enne Emiliega kokku saamist ja kohvitamist tegin toreda nalja. See lugu peaks nüüd eelkõige unistajatele-neidudele ja moesõpradele meeldima.

Olin nimelt Grand Opéra ligiduses ning seal oli üks peen kosmeetikapood – “Beauté de l’Opéra” vms. Kuna olin kenasti riides – olin pärast Emiliega kohtumist otse teatrisse minemas -, kasutasin juhust ära ning läksin tähtsa näoga sinna kosmeetikat uudistama ja proovima. Lasin endale peent Prantsuse kosmeetikat tutvustada ning seletada, mis on kahe Chaneli huulepulgasordi erinevused, kohendasin oma jumestust õhtuseks teatriskäiguks jne. Olin enesega väga rahul, see oli väga lõbus! Ning otsustasin, et tahan endale järgmisena kindlasti mingisugust Prantsuse parfüümi, sobiva lõhna ja hinnaklassiga, mõistagi. See on lihtsalt selline linn, et siin on väike Chanel, Dior või Yves Saint-Laurent obligatoire, ma usun :) Mitte palju! Väike detail – huulepulk, puuder, väike piisk parfüümi..

Muide, mulle väga meeldib ning sobib prantslannade elegants. Nad on alati hoolitsetud välimusega – mitte kuidagi ponnistatult, mitte midagi uhket või ekstravagantset, aga nad korrektsed ja kaunid, riided on alati puhtad, laitmatud, kvaliteetsed. Palju kantakse musta (veel üks põhjus, miks ma siia sobin) mingisuguste pisikeste detailidega – põnevad jalanõud, kott, sall või mõni muu pisike aksessuuar. Lihtsuse võlu on hinnas, le moins est mieux (vähem on parem). See kõik sobib mulle hästi ning tunnen end siinses tänavapildis täitsa mugavalt!

Nii, aitab naistejutust. Nüüd minu põhimuljest – pärast seda ja võluvat rendez-vous’d Emiliega läksin (üksi, nagu ma siin ikka enamuse ajast üksi hõljun) Grand Opérasse (! mina! Sain soodsa pileti! Grand Opérasse!), et näha Nicolas Le Riche'i balletti “Caligula”, koreograafia seatud Mozarti “Aastaaegadele” ning vahepealsetes osades ka mingisugustele kosmilistele helidele.

Milline elamus!! Kui ma teatrihoonesse sisenenud olin, pidin äärepealt minestama! Ei, ausalt, ma ei tee nalja – mu pea hakkas luksuslikust avarusest ringi käima, põlved värisesid kui garderoobis kontskingi jalga panin, käed värelesid, kui piletikontrolörile oma piletit ulatasin.

Milline hoone see lisaks fassaadile ka veel seest on! Milline ilu, milline suursugusus, milline pidulikkus! Kõndisin kõrgete lagedega, laemaalingute ning skulptuuridega koridorides, salongides ja peegelsaalides, vaatasin suurtest rõduakendest valgustatud Avenue de l’Opérad ja mõtlesin, et minestan suurest õnnest sinnasamma maha. Kujutasin ette, kuidas neis teatrisaalides on jalutanud Djagilev ja teised 19. sajandi kultuuriinimesed, seltskonna kõrgkiht, daamid ja härrad peenetes tualettides… Kui palju ajalugu selles majas on, kui palju lugusid! Kui palju parfüümi ja puudri luksuslikku hõngu siin aegade jooksul hõljunud on! Kelle kingakotsad klõbisenud, mitmed šampanja- ja veiniklaasid kõlisenud..

Viimaks oli aeg saali minna. Foto jutustab enese eest, kas pole? Olin amfiteatri 4. rõdul, küll külje peal ja päris tagalava ei näinud, aga suurem osa koreograafiast esitati ju siiski esilaval, millele mul oli hea vaade.

Milline tase! Kuigi mul pole muusikalist haridust, tundis minugi kõrv ära orkestrantide erakordse kõrgetasemelisuse. Muusikaesitus oli nii professionaalne, et seda võinuks eraldigi kuulata, niivõrd nauditav!

Ning tantsijad – milline tehnika! Solistidest ma ei hakka rääkimagi, aga korderühmaski olid kõik artistid nii kõrgel tasemel, et nad võiks eesti mastaabis kõik täheseisuses esitantsijad olla. Milline ühtsus, täpsus, sujuvus, liigutuste lõpetatus, energia! Lavalt voolas kõigi meeltega tunnetatavat energiat kõige pisemateski liigutustes ja aktsentides, esiridadest kõrgemate rõdude tagaridadeni välja. Ma pole kunagi midagi sellist oma silmaga näinud, mu hingamine oli värelev ning sõrmeotsad liikusid süles vaikselt tantsijate liigutusrõhkudega kaasa.

Koreograafia oli väga köitev, modernistlike sugemetega ballett. See sobis Vivaldi muusikaga perfektselt ning lavalt hoovav muutus ühtselt tajutavaks elamuseks.

Tahan tingimata selle teatri balletti veel näha, see oli täiesti unustamatu elamus.

Veidi morjendavad olid vaid nii mõnedki turistid, kes olid küll etendust vaatamas lihtsalt selleks, et saaks öelda, et nad on Pariisi suures teatris käinud. Ei osanud käituda, segasid vahepeal etendust (vähemalt minu rõdul), olid (sellises teatris!) matkariietes, imestasid mu seistes aplodeerimise üle ja ootasid, et tuled pärast etendust juba põlema läheks, et saaks aga oma väikeste digikatega teatrihoonest veel madalakvaliteedilisi pilte klõpsida. Ma ei mõista seda maailma, aga olgu, neil on nende ja minul minu oma enda väärtushinnangutega ning see ei vähendanud mu vaimustust õhtusest elamusest.

Tulin koju mööda Boulevard de Haussmanni, vaikselt omaette lauldes ja hõljudes.

Kui võrratu!

Praegu istun ühes kohvikus Rue de la Fayette’il, vaatega Haussmanni-aegsele põõsastega sisehoovile. Tulin siia, et internetti pääseda, sest ma ei saa millegipärast juba teist päeva enda kodust meile saata, kuigi muidu nett toimib ning skypegi töötab. Kummaline.

Saadan veel mõned kirjad ja sätin end minekule – proovin täna üht tantsustuudiot :) Kirjutan, kui selgub, mis seal toimub.

Olge kaunid! Mõtlen teie peale ja kallistan väga ning väga!

Bisous!

M [ 5:45 AM ]

Anneli said...: Minu Pariisi üks eredamaid elamusi oli samuti käik Grand Operasse. Käisime vaatamas balletti "La Petite Danseuse De Degas". Milline teater, milline hoone, milline olustik!!!

Külasta kindlasti veel kui võimalust on! :); February 14, 2011 at 12:18 PM
M said...: Ooo, sinu tantsuelamuse pealkiri kõlab nagu midagi, mida minagi soovinuks näha :) Jaa, see teater on juba midagi, igas plaanis!!; February 14, 2011 at 12:33 PM
Unknown said...: Lisaks sellele, et ma pidevalt naerda lõkerdan su blogi lugedes, peaksin ma ka vist märkmepaberi arvuti kõrvale võtma, et mitte unustada kõiki härra Linnuste ütlusi (keda juba täna oli vajadus tsiteerida) ja ka legendaarset "teeme ruttu valmis.."

Mind väga rõõmustab see lugemine. Naudi naudi naudi!

Maret; February 20, 2011 at 12:55 PM