Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Thursday, February 3, 2011
.
Küll minul aga võivad head meeleolud õige kiiresti vahelduda viletsamatega ja vastupidi.

Läksin siis täna nimelt esimest korda kooli, et oma üliõpilaspilet kätte saada ja paberid korda saada.

Okei.. Tere, ma käin getos koolis. Olgu, mitte päris, aga mulje oli küll esmalt selline!

Tulin rongi pealt maha ning mu esimesed mõtted olid “täiesti p*r**s”. See ülikoolilinnak on põhimõtteliselt kusagil Defense’i servas, kus käivad suured ehitustööd, kaugel on häma sees kõrghooned ning muidu on ka kõik hall, betoonist, klaasist ja kandiline. 1970ndate prantsuse arhitektuur.

Mu järgmine mõte oli “Teeme ruttu valmis ja lähme minema”, kogu selle semestri kohta.

Näen seal välja nagu täielik võõrkeha ning esialgu ei mõistnud, millega või kuidas ma oma ellu nüüd sellised asjad tõmbasin. Jälle hakkas peas käima virrvarr stiilis “minu järjekordsed valed otsused Pariisi suhtes”. Pelgalt mõte sellest, et pean seal hakkama käima viiel päeval nädalas, tundus täiesti kohutav. Pea igal rongisõiduotsal kooli käib mingisuguseid kerjuseid ja parme rongist läbi. Koolis moodustavad õpilased minu jaoks ühtlase halli massi, massitarbe sugemetega.

Ma ei sobi sinna üldse.

Samas sain juba koomilises üliõpilastalitluse ukse taga olevas järjekorrasabas tuttavaks toreda Šveitsi tüdrukuga, ning mõtlesin siis, et ta on ju samasuguses olukorras, nagu mina. Tegelikult isegi hullemas, sest ta veel otsib kodu :/ Pidasime seal üldse teistega ka nõu, kes kuidas kodu otsis või otsib. Nii mõnedki otsivad mingite agentuuride kaudu (maaklerid), aga see pidavat, nii palju kui ma ühelt omanikult kuulsin, päris suur jaur olema ning ka Laura, kes sai oma kodu maakleriga, ütles, et esialgsele hinnale lisandub seeläbi veel umbes kümme erinevat tasu. Nii et hea, et mul niigi kergelt läks.

Niisiis rahunesin veidi ronis, tagasiteel linna ja mõtlesin, mida ma ütleksin mõnele oma sõbrale, kui ta sellisesse olukorda satuks:

* See on vaid üks semester, mitte kaks. See pole isegi poolt aastat, vaid viis kuud, mille sees on mitu vaheaega.
* Rong sõidab sealt linna 20 minutiga ning olen taas keset juugendit ja kontskingi.
* Kursused võivad põnevaks osutuda (ehkki ei pruugi, aga okei..)
* See võib tegelikult olla päris absurdselt pull kogemus
* Mina ei pea selle halluse ja massimoodi üliõpilaskonna tõttu loobuma oma lehvivusest, oma heledatest unelmatest ning kergustest
* Seda enam on mul kena koju ja kesklinna minna
* Ma ei pea siin kuigi palju aineid võtma
* Kool moodustab sellest kõigest muus suurejoonelisest väiksema osa
* On täitsa huvitav ja pull näha 1970. aastate prantsuse arhitektuuri – no pagan, miks mitte? Retro on ju praegu väga in.
* Seda eripalgelisem on mu Pariisi-kogemus
* Võib-olla see hoopis karastab mind
* Saan kooli minnes ja sealt tulles iga päev näha peent 9. rajooni ja Grand Opéra’d
* See kõik võib olla isegi naljakas
* Inimesed on minust palju hullemates oludes olnud

Kindlasti saaks seda nimistut pikendada. Need mõtted juba rahustasid mind.

Asjaajamised on muidugi siin koolis naljakad. Ma ei tea näiteks, millal mu kool hakkab, kas esmaspäeval või millalgi hiljem, sest ma pean enne seda konsulteerima ühe õppejõud-koordinaatoriga, keda saab kätte ainult meili teel. Saatsin selle kirja küll ära, aga tundes Prantsusmaad, olen arvestanud juba sellega, et võin sellele vastust ootama jäädagi. Sel juhul pole muud, kui lihtsalt esmaspäeval kooli minna oma "tere, kas keegi mind õpetada tahab"-näoga.

Oeh. See kõik tahtis mu suunurki üsna allapoole kiskuda, aga panen nüüd rõõmsavärvilisemad sukapüksid jalga ja maitsen üht trühvlikest, mille endale Rue la Fayette’i chocolaterie’st lohutuseks soodsalt ostsin : ) See pakiti elegantsesse kotikesse ja pitseeriti kuldkirjades kleepsuga: “L’Artisan Lafayette”. Väga peen! Pärast seda tundsin end juba üsna nina-püsti-taksina, kes mööda Pariisi tipib. Ah, kuidas mulle üks Pille siin käe otsa sobiks.

Muide, kõigi prantslaste koertel on siin väikesed vestikesed seljas. Minu käsitöö oleks siin äärmiselt nõutud kaup! Aga ma juba küsisin oma maja gardienilt (jah, nagu vanasti - meil on eraldi majavaht all!), kas siin majas koerakesi on. Ta ütles, et tema meelest pole. Küsis, kas ma kardan loomi. Ma ütlesin: "Ei, ma hoopis väga armastan neid!" Ta ütles seepeale "Ah soo..".

Oo! Ja eile tuuseldasin pikalt 8. ja 9. linnaosas, nägin Louvre't, Eiffeli torni 5 erineva nurga alt, siis sain veel Lauraga kokku ja lehvisime temaga ringi ning õhtul käisin Théatre de Athénée’s vaatamas “Caligulat”. Võib-olla kirjutan sellest mõni teine kord pikemalt, igal juhul oli see tore õhtu.

Teate, ma arvan, et ma olin tubli, et ma sellest paanikasse ei sattunud! Aga ma pean vaatama, et endale iga kord lohutuseks trühvleid ei hakkaks ostma :) Kord lohutuseks, kord rõõmuks, kord seetõttu, et siin lihtsalt on selline meeleolu. Samas – ma ju olen Pariisis! Või parafraseerides härra Linnustet: “See on rohkem, teate, nii m a i t s m i s e pärast, eks ole.”

Hih!

Praegu istun Café Imprevu's, et nende netti kasutada ja rüüpan vürtsidega kakaod. Tahtsin tegelikult minna Pompidou keskusesse ühe koreograafi kohtumisele, aga 5-10 minutit enne algust olid kõik 160 kohta täiesti täis. See on Pariis! Pean sellega edaspidi arvestama - siin on ju ka kultuuriinimeste kontsentratsioon suurem :) Ilmselt lähen aga homme tema etendust vaatama.

See on siin tegelikult üsna paradoksaalne - ühest küljest tahaks hästi rahulikult ringi käia, vaadata, hõljuda, lihtsalt olla. "Pariisi tuleb lasta rahulikult enesesse hingata," ütles ka härra Linnuste. Teisalt toimub siin kogu aeg nii palju põnevat - teatrit, tantsu, näituseid, kultuuri, tahaks seda kõike enesesse koguda, aga juba nende ürituste otsiminegi võtab veidi aega ja ma pole ka seda tüüpi inimene, kes ärkaks hommikul mõttega, et "Nii! Täna ma tahan hullult palju asju näha, võimalikult palju teha, maksimaalset võtta sest päevast!!!" Muidugi tahan ka mina siinsest olemisest maksimaalset kogemust saada, aga kuidagi nii, et ma kogu aeg rakkes oleks.. See kuidagi vist ei sobi mulle päris niimoodi. Vahepeal tahaks ju lihtsalt silla peale seisma jääda ja vaadata, kuidas vesi voolab.

Nii mõtlen mina.

Aga võib-olla on kõige õigem mõelda, et igatpidi on siin õige ja hea! Kui on hea tunne, siis ongi hea, kas pole?

Seda olen küll mõelnud, et hommikuti peaks veidi varem tõusma. Mitte, et ma siin tohutult kaua magaks, aga võõras kohas võtab hommikune sättimine ja ühest kohast teise jõudmine vist esialgu natuke rohkem aega kui päris koduses miljöös. Samas on see problemaatiline, sest mulle ei sobi varane uinumine - õhtu on kõige õigem aeg kirjutamiseks, mõtlusteks, arutlusteks. No näis, kuidas see kujunema hakkab.

Muidu on hästi. Ma nüüd joon oma kakaod ja vaatan, mis sel nädalal teatrites mängitakse. Aga inimesi kohvikus vaatan ka - see ju kah teater omaette :)

Pariis oma ilusate linnaosadega teeb mind õnnelikumaks! Ja see on lohutav teadmine.

Ja kirsina tordil hakkas nüüd mängima U2 "In the City of Blinding Lights"!

P.S. Võite mulle ju nüüd kirjutada, kui soovi ja mahti on:
Marie Pullerits
13 Rue de Paradis, au 4eme
75010 Paris
FRANCE


M [ 10:58 AM ]