Lehvides Pariisis...
Pensé

Respirer Paris, cela conserve
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Monday, February 28, 2011
Hei,

Pole vahepeal kirjutanud, sest mul käis Tõnu külas. See oli vahva, rääkisime suurtest asjadest ja uudistasime muidu ringi, proovisime kohvikuid-söögikohti.. Vaatasime Pariisi. Isegi talle hakkas siin vist lõpuks natukene meeldima - ja talle on väga raske välismaal muljet avaldada. Igal juhul oli see igati õnnestunud koosviibimine :)

Hmm.. Siinsetest uudistest võin rääkida ehk sellest, et sain tuttavaks oma alumiste naabritega. Kunstiakadeemia tudeng Vadym ja tema vanem vend, sotsioloogiatudeng Vassily. Kreeka juurtega prantslased. Aga Vadym on blond. Kes on näinud blondi kreeklast?

Sain nendega tuttavaks nii, et teisipäeva hilisõhtul läks allkorrusel kõva tümakas lahti. Mõtlesin, et nagunii ma sellega magama ei jää, panin riidesse ja läksin ukse taha jutuga, et kuna ma nagunii kõike nende pool toimuvat kuulen, võivad nad mulle juba samahästi ka klaasikese pakkuda. Seal oli korteritäis kunstitudengeid ja väga vahva õhkkond, ehkki prantslastel on täiesti kohutav muusikamaitse, vähemalt noortel. Ei, paar Morrissoni oli ka ikka.. Aga põhiliselt tümakas.

Algul suutsin tegelikult Vadymi kogemata solvata. Prantslased ei jaga üldse põhjamaalaste huumorit.
Tulen korterisse sisse, taustaks põhjakeeratud elektro, tuba on suitsu täis ja punaste silmadega kunstitudengid on keset mööbliringi ja hüppavad kaamete nägudega. Küsisin Vadymilt naerdes, kas nad süstivad siin.
Ta ei mõistnud nalja ja oli umbes kümme minutit solvunud, sest arvas, et mõtlesin seda tõsiselt. Pärast rääkisime jutud selgeks, naersime veidi olukorra üle, voltisime põrandal kambakesi paberlinnakut ja arutlesime, milline on ikkagi kõige ilusam kunst. Mitte üldse mingis sügavas mõttes - prantsuse keeles ütlevad lihtsalt kõik kunstitudengid, et nad õpivad "kauneid kunste" ("des beaux arts") ja täpsustavad alles pikemal vestlusel, kas õpivad graafikat, skulptuuri, maali vms. Nii et tasub mõelda, milline on ikkagi kõige ilusam kunst. Jõudsime ka järeldusele, et minu segaeriala (psühholoogia + kultuuriteadused + teater + varsti tants) võib ka tegelikult kauniks kunstiks nimetada, aga "See on siiski natukene vähem kui kõige-kõige kaunim kunst," täpsustas üks tudengitest. Aga selles osas, mis see kõige-kõige kaunim kunst on, me üksmeelele ei jõudnudki.

Hmm. Ja muidu.. teatriplaane teinud, lektüüri kogunud..

Ma olen mingisugusel kummalisel lainel praegu, tegelikult. Olen siinsetes inimestes veidi pettunud, rääkimata kogu siinsest ühiskonnakorrast ja selle toimimatusest. Tunnen end omavanuseliste seas enamasti kui võõrkeha ja ei suhestu enamusega üldse. Kunstitudengid on muidugi vahvad, aga nad ongi mingilt täiesti teiselt planeedilt. Olen rõõmus, et nad siit leidsin.

Ent enamus.. Siin on ikkagi mingid hoopis teistsugused suhtlemismallid. Ja mind kurvastab vahepeal see, et olen alati tahtnud olla hea inimene, aga ma tõesti ei suuda olla 150% viisakas inimestega, kelle mentaliteet või elunägemused minu omadega päris ei haaku, ei taha enam enda aega ohverdada, et teiste vastu lihtsalt viisakas olla või kellegi elukriiside lahkamisega tegeleda. Ma tahan enda jaoks intrigeerivate asjadega tegeleda, oma mõtteid mõelda, jalutada linna peal, tantsida, teatris käia, Pēre Lachaise'i kalmistu ligidal olevas kohvikus aknast puudega palistatud tänavat vaadata ja.. ja olla! Rääkimata mingitest pisikestest argitegemistest, mis siin samuti oma aja võtavad.

Mõtlen, kas olen siin tõesti muutunud mõõdukaks egoistiks ja misantroobiks?

Ja ühiskond.. See on tekitanud siin minus eneses vastuolusid. Hoolimatus ja pinnapealsus vohab, kõike on korraga liiga palju, ka inimesi. Eelkõige inimesi!

Teate, kirjutasin just A4-jagu tulist ühiskonda lahkavat teksti ja tõstsin selle nüüd siit teise kohta ümber. See siin pole see koht. Või on? Ma ei tea.

Mina teen igal juhul endale täna selle kõige peale pajarooga ja lähen õhtul teatrisse. Võib-olla suudan kunagi midagi asjalikumat teha, kui maailma hukul olemisest lehtedepikkuseid tekste heietada.

Või on see nüüd enesele silmaklappide ette panemine? Et ma ei taha siin teile Pariisi varjukülgedest kirjutada, sest tahan, et siin oleks kõik lehviv ja sulnis?

Teate, see pikk tekst läks just arvutis kaduma. Järelikult ei olnudki tarvis sellist mure-energiat külvata. Seda parem. Vähemalt sain selle enese jaoks läbi seedida.

Olen praegu natuke liiga vaimuvastuoludes.

Inimene on ainus loom, kes on ise enda elu keeruliseks teinud.

Nii et vaadake parem mu kodulillepoe-koera.

P.S. Palusin kohvikuhärral tuua endale hästi pisikese magustoidu. Ta tõi mulle majasuuruse magustoidu - aprikoosikook jäätise, vahukooremäe ja karamellikastmega. Tänasin ja ütlesin, et see on tõesti pisike. Püüdsin maha riisuda nii palju koort ja kastet kui võimalik. Kook oli võrratu.

Elu on vastuoluline.
Valutan siin maailma pärast südant, tantsin suurtest emotsioonidest ja ise söön vabal ajal aprikoosikooki.

Ja kui ma nüüd õigesti nägin, sõi härra mu taldrikut kööki viies sealt ise kogu vahukoore ära. Kui ta nii kõigi klientide roogadega teeb, ei imesta ma, et ta on suur nagu õhupall.


M [ 4:47 AM ]