Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Thursday, January 27, 2011

26. jaanuar

Je suis là!

Juba tundub kõik täiesti uskumatu.

Reis õnnestus viperusteta. Kopenhaagenis lõhkusin küll, õigus, ühe joogiklaasi ära. Purunes miljoniks killuks. Killud toovad õnne? :)

Pariisi jõudnult tellisin väriseva häälega takso. Tuli takso, esiklaasil silt “MARIE”. Juht terve tee laulis, vilistas, ropendas või rääkis telefoniga. Mulle meeldis.

Esialgne peatuspaik kümneks päevaks on imeline! Vana, eriti-eriti hipikas korter läbi kahe või õigemini pooleteise korruse, kus elab elutark väliseestlasest boheemlane. Ta on 85-aastane, teab sotsiaalpoliitikast, majandusest ja sotsiaal-ühiskondlikust teatrist kõike, reisib endiselt ringi ning kui ta minu saabudes siin oli, valmistas ta endale õhtusööki, seljas peen hall pintsak ning kaelas punane sall. See oli kustumatu esmamulje.
Tema tuba on täis segamini käsikirjalisi artikleid-esseistikat, igal pool vedeleb pabereid, raamatuid, kirjutusvahendeid – õigemini on tema väike kamber selle kõige alla lausa mattunud!
Ta ärkab hilja, sest uinub väga hilja. Ka tema eelistab töötada öösiti. See siis tähendab, kirjutada, lugeda, kirjutada ja kirjutada. Ning vahepeal hobikorras mööblit nihutada, nagu mulle tema kõrvaltoakaaslasena läbi seinte kostuvate helide tõttu tundub. Ilmselt otsib ta mööbli alt mingeid pabereid!
Kuigi mul oli plaan siin alkoholist pigem hoiduda, ei saa ju keelduda s e l l i s e korteriomaniku tere-tulemast-aperitiivist ehk klaasikesest punasest veinist saateks vestlusele elu-olust, teatrist ja maailmast. Must kass Siimon muidugi laulis ja nurrus poole sellest ajast oma peremehe süles, kuniks ta ukse taha jäeti. Järgnes lühike solvunud näugumine.
Niisiis - Pariis tervitas mind idülliliselt.

See inimene on täiesti hull ja ma juba jumaldan teda! Hull tunneb hullu. Ja Leesil oli õigus, vanad hullud on tõepoolest ikka hulka hullemad kui noored hullud.

“Siin on mul muidugi veel mõningaid artikleid, mis Teile ehk huvi võiks pakkuda, aga, eks ole, ei saa neid ju avaldada veel, kui nad nii segamini on. Teisalt, kui ma neid korrastama hakkaksin, ei saaks ju, eks ole, uusi kirjutisi luua…”

Teine korterikaaslane on noor itaallane Marco, kes lubas mul kohe oma toas wifit kasutada, mis siin kõigisse tubadesse ei levi, oli muidu sõbralik ja tegi mulle pärast maailma parima itaalia salati. Jah, ta on selline itaallane, kel on suur itaalia pere ning kes on ise kunagi pizzeria’s töötanud ning oskab selle ja varasemate perekonnaõpetuste tõttu imeliselt süüa teha.

Kolmas kaaslane on must kass Siimon, keda Emilie ei lubanud mul oma tuppa lasta, aga kuna tema toal pole barrikaade, on seda võimatu korraldada. Niisiis pärast pikki korterikuulutuste sorteerimisi ja väikest salati ning tee nautimist Marcoga leidsin oma tuppa tulles voodi pealt minu villase kleidi peale kerra tõmmanud Siimoni, rahulolevam kui keegi teine, keda täna näinud olen ja tõi mu äraajamisžestide peale kuuldavale tõeliselt nördinud häält. Nii ta siis praegu magab mu jalutsis, Emma Leppermanni kaart kõrval.

Mina aga lähen nüüd pesema, sest homme lähen juba varakult linna asju ajama ning.. Kodu otsima.

Algus on aga paljutõotav :)

27. jaanuar

Kas te oskate ette kujutada, kui võluv on puust tahumata laetaladega, vana kivi- ning puuseintega toas arvutist kortereid otsida, kui sul samal ajal must kass süles endale pesa sisse seab ning nurrub?
(Sellest ma ei kirjuta, kuidas me koidikul maadlesime, sest ta leidis, et kell pool kuus on paras aeg, et kõik oma valjuhäälse serenaadiga üles ajada.
Aga, tsiteerides oma venna aastatetagust ütlust – “Actually it’s OK, coz’ I like animals.”)

Pibimm, korterid vajavad jahtimist!

Õhtul kell 20:40

Täna oli produktiivne päev, aga ma olen täiesti väsinud ja pole täna midagi muud söönud peale varahommikuse Marco omleti ja kahe tassi tee. Käisin just poes kõike head-paremat toomas, aga… Nüüd polegi isu. Minu keha tüüpiline viis öelda “Njee..” (selgituseks kõigile, kes seda parooli ei tea – see on umbes sama nagu “niu..”)

Muidu on hästi, aga meel läheb vahepeal ärevaks, nagu ta mul ikka tavatseb minna. Püüan sellest mitte liialt heituda.
Sest mis linn võiks olla oma deemonitega võitlemiseks (või lihtsalt nende äratalumiseks ja võib-olla viimaks tolereerimisekski) parem kui Pariis! Päris inspireeriv tunne on lehvida korteriotsinguil mööda linna raehoonest, Jumalaema kirikust, Eiffeli tornist. Nagu unes või filmis. Ei saa veel aru, et see olen mina, kes siin seda kõike teeb.

Sain paar kontakti korteriotsinguiks ka, homme tegelen nendega..

Sain juba õue-puhkama-ja-mängima minemise kutseid ka, aga ei taha täna, alles jõudsin pessa. Homme jälle otsima..

Siimon vist kratsib jälle köögis mu mantlit, lähen ja katkestan teda enne kui hilja.

Olete mulle väga armsad ning mul väga ja väga meeles. Mulle meeldib siin linnas ringi vaadata ja mõelda, kellele teist mis vaatepilt meeldiks. Mitte, et ma seda kuidagi sihipäraselt teeks – see lihtsalt turgatab mulle pähe (nagu enamus, mis mu peast läbi käib, ausalt öeldes).
Ja iseenda jaoks meeldivat kogeda on muidugi ka meeldiv :)

Ainult kallistamisest tunnen väga puudust.

M [ 11:51 AM ]

Katanaator said...: Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!! Ma suren siin kadedusest! Su korterikaaslased on superägedad! Kuigi ma arvan, et selle esimese kohta ma ütleks midagi a la:".. ja see laud..!!" :D Igatsen sind juba kulla Pisikala!!; January 27, 2011 at 3:45 PM
Mannu said...: Õigemini "ja see laud, ja see teine laud, ja see kolmas laud, ja see diivan, ja see voodi, ja see põrand" - sest see kõik on mattunud!; January 27, 2011 at 3:53 PM