Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Sunday, January 30, 2011

.
Tänaseks on olnud emotsioonide ületulv.

Lühidalt - leidsin umbes kõige ilusama korteri Pariisis, mis näeb välja nagu vana kohvik-klubi Maailm, ainult et on veel pöörasem. Korterivaatamine kestis umbes 45 minutit, rääkisin ühe elanikuga, jõime teed. Ma saanuks sellest korterist ühe toa, teistes tubades elab kolm 27-29 aastast tööinimest, kaks noormeest ja üks neiu. Armusin korterisse kohe, mu põlved värisesid ja see tundus lihtsalt liialt uskumatu. Leppisin Mathieu, selle noormehega, kokku, et omanik annab mulle teisipäevaks teada, kuidas on. Sest üks teine kandidaat oli veel.

Kui väljusin, olin üliõnnelik, ent üsna kohe hakkasid mind kahtlused ja hirmud närima. Tegemist polnud nimelt päris tavalise korteriga. Seal on nädalavahetuseti peod, minu magamistuba oleks kohe elutoa kõrval, kus käib ka nädala sees üsna tihe kommuunielu, minu toa uks oleks väga õhuke ja laseks kõik hääled läbi. Ehk siis - kuigi tegemist on loovate hedonistidest muusikat armastavate tööinimestega, kes nädala sees lähevad ikka kesköö paiku magama, on see siiski korter, mida täidab pidev sigareti ning mitte ka just kõige harvemini kanepivine ja elutoa muusikavalik ning -valjusus poleks ka just kõige sagedamini minu valida. See poleks midagi fataalselt ebameeldivat, sest mulle meeldivad ebatavalisused, aga kui mul ikka on parajasti selline õhtu, kus ma tahaks üksi aknast välja vaadata, unistada, küünlavalgel teetassi kõrval kirjutada-lugeda ja Emilíana Torrinit kuulata (ärge naerge mu üle..), ei sobi minu meeleolusoovidega kõrvaltoa reggae-melu vist just kõige paremini...

Aga selline korter, selline unistuste korter?! Mida ma siis teen? Kas ma üldse leian endale midagi mõnusat? See on suur linn, aeg möödub ruttu, kas ma leian endale siin sobivama kodu, kui sellinegi variant on mulle ette sattunud? Mis siis, kui ma teen mingisuguse vale valiku? Millist elu ma siin elada tahan? Kõik see pöörles mu peas nagu viiekordse kiirendusega Montmartre'i karussell.

Sattusin täielikku sisemisse konflikti, mind tabasid kõikvõimalikud pained, paranoiad, ärevad sundmõtted - ühesõnaga, aju kärssas üle. Rääkisin Tõnuga telefonis ja suutsin enam-vähem maha rahuneda. Koju jõudnult olin ikka väga rahutu. Mõtlesin härra tekste transkribeerida (abistan teda natuke sellega, sest tal võtaks see 6 korda kauem aega, kui mul. Pealegi on see päris põnev), ent kui läksin temalt diktofoni küsima, nägi ta, et ma pole päris tavapärases seisus, kuigi olin enda arvates väliselt juba täiesti rahunenud. Koheselt palus ta mul istet võtta - "Võib-olla võiksime paar sõna juttu rääkida, eks ole." Mina aga mõtlesin - tark inimene on ikka tark inimene. Rääkisime elust ja olemistest, sise- ja välisilmadest. Viimaks ütles ta, et hommik on õhtust ikka targem. Sama kirjutas tegelikult ka Monika mulle.

Õhtul tegingi endale lihtsalt suure kannutäie teed, rahunesin, kirjutasin härra tekste arvutisse ja kuulasin Serge Gainsbourgi. Samal ajal olid Marcol külalised - toredad eakaaslased, aga ma pole ikka üldse erasmuse-inimene. "Jeeee, lähme pidutseme, jeeee, me lähme klubisse täna, tule ka, jeeee." Seletasin, et tänan väga kutsumast, aga olen täna tõesti väsinud ja tegelen hommikul uuesti korteritega. Pealegi pole techno-muusika kuigi minu mööda-karva-pai (õigemini ei talu ma seda üldse), aga seda ma neile ei öelnud. Nad mõistsid veidi, aga üks tüdruk, minust paar aastat vanem, rääkis juttu stiilis "ooo, ära siin ikka Pariisi maha maga, see erasmuse-aeg möödub ikka väga kiiresti, sa oled nüüd erasmuse-tudeng, muidugi sa peaks pidutsema, woo..." Siku - täpselt see, mida me ükskord sinuga Tartus nägime, mäletad :D Ja ma mõtlesin, et kas ma olen vanaks jäänud või kas minust on saanud äkitselt igav inimene või milles asi on..?

Kui ma siia kolmapäeval saabusin, ütlesin Marcole, et ta andestaks mulle, kui olen natuke, pea pilvis, ma ju alles jõudsin siia. Aga nüüd ma saan selles linnas aru - ma vist o l e n g i kogu aeg, pea pilvis. Oma pilvis. Oma pilvis, mis moodustavad uduse segu prantuse kirjandusest (ostsin ükspäev siin endale soodsalt Makine'i raamatu :) ), vanadest filmidest, turulkäikudest, loomakestest Pariisi tänavail, ilusatest kleitidest avaturul, prantslaste seiramisest kohvikutes (olengi praegu ühes, siin on mõnus pühapäevane melu!), teatrist, tantsumõtetest.

Nii et õhtul olin teravalt kahevahel, et loll, sa leiad sellise korteri ja siis sa ei taha sinna minna, sest sul on mingisugused hirmud. Hakkasin ennast hirmsasti süüdistama. Aga nüüd ma mõtlen - jumala eest, ma ju e i p e a tegema midagi, mida ma ei taha teha. Kui ma ei taha potentsiaalseid ebameeldivaid situatsioone, mis tulenevad inimeste erinevatest vaadetest, iseloomudest, arusaamadest ja maitsetest, ei pea ma ju neid endale manama. Mul tekkis lihtsalt hetkeks see tunne, et.. et "noh, lõid kartma või." Ja mu sisemus hakkas iseennast tänitama. Täna aga mõtlen siin kohvikus juba, et ma ei pea tegema midagi, mida ma ei taha teha.

Pealegi kui ma hommikul ärkasin, tuli mulle pähe kujutluspilt Joosepist, kes ütleb mulle: "Mh, sa ju hakkad seal jälle nutma." Ning natuke hiljem, kui kööki läksin ja poolsurevat Marcot nägin, kes ütles mu tervituste peale napisõnaliselt, et ta ei taha eilsest õhtust rääkida, mõtlesin taas, et ma vist vajan rohkem oma pesa (samuti tuli mulle meelde Iie küünilis-sarkastiline naeratus olukorra üle). Kuniks ta vannitoas oli, tegin talle tassi teed ja mõtlesin selle külge jätta krüsanteemiõie, aga võtsin selle sanga küljest viimaks siiski ära, sest mõistsin, et siin lütseumi huumorit ei mõisteta. Ta võtnuks seda mõnituse või kummalise naiivsusena.

Aga tee üle oli tal hea meel küll. "Aaah, tu es trop gentille!!" (aaah, sa oled liiga kena!) ütles ta ja loivas oma tuppa surema.

Mina aga teen siin praegu kõike muud peale suremise. Praegu naudin kohvikuolemist, kohe lahkun siit kortereid vaatama.

Helistan vist Mathieule, hipikorterielanikule, ja ütlen talle, et ma kardan siiski, et tolle korteri päris põliseks elanikuks ma siiski ei sobi. Ent et nad võivad mulle alati helistada, kui nad pastat või kooki tahavad või kui neil seal Megan Foxiga pidu on :) (sest nende korterikuulutus oli järgmine: "We are hedonistic, but serious workers and would appreciate some calm after midnight during the week (<--pange tähele - s o m e calm after midnight..). Except if it’s to party with Megan Fox. Which case, please send a text message so I can tidy my room. )

Loodame, et teen õigesti.

Armastan teid. Lehvin nüüd edasi.

M [ 3:27 AM ]

Sigrid said...: Jaa! Erasmuse tudengid Tartu tänaval: "So this is Pirogov, it's the only place in town where you can drink alcohol in public! Yaay! Let's party! Whoop-whoop!"

Aga Sind ma kallistan :) ja ütlen, et tõesti, sa ei pea tegema midagi, mida sa ei taha!; January 31, 2011 at 4:47 AM