Lehvides Pariisis...

Pensé

Respirer Paris, cela ~~conserve~~
d i l a t e l'âme...

Minu parimad siin ja muidu

Mu armsad mõtetes
Balletimaagia
Konfrontatsioonid iseendaga
Headus
Värvid
Inspiratsioon
Tõeliselt head raamatud
Äratundmine
Kevadlilled
Vein
Mõtlus
Head filmid
Juust
Teater
Mikrokosmos
Lendlevus
Ilusad hetked
Tajutavad tundmused
Spektrid ja varjundid
Empaatia
Jumalaema
Île Saint-Louis
Rue Quincampoix
Kallistustega klammerdatud kirjad

Saturday, January 29, 2011

29. jaanuar

Bonjour!

Korteriotsing nr. 1 ei toiminud. Ootame veel otsinguid nr. 2, 3 ja 4.

Teate, kui armas on väikeste prantsuse laste kõne! Mõtlesin, et kas saab olla midagi armsamat väikeste eesti ja vene laste kõnest, aga saab! Või vähemalt on võrdväärselt armas. Ilusa, heliseva kõlaga! Lapsed jooksevad tänavail ringi nagu väikesed kilgikesed.

Väike tüdruk metroos isaga käte vahelt pannkooki süües:

"Aga issi, miks sul selline imelik nägu on, kui sa seda pannkooki sööd?"

"Sest see on kuum."

Siin näeb iga päev midagi ilusat ja toredat ning kõigest ma ei jõua ega tahakski kirjutada - need on tihti kirjeldamatult armsad ja kaunid momendid ning vaatepildid.

Koju jõudnult tervitas mind hommikuselt sassis juustega, aga väga rõõmus härra Linnuste, kes läks parajasti oma tuppa kirjutama, käes kausitäis maasikaid ja enesel punaseruuduline kampsun seljas.

Muide, te võiksite tema kohta lugeda siit. Sellise inimese juurde olen saanud sattuda! Quelle chance, n'est-ce pas? :)

Aga pildil on mu toakaaslane Siimon, nagu juba arvata võite.

Nii, jooksen järgmisi kortereid vaatama!

28. jaanuar

Mu armsad – avastasin, et mu sissekanded tulevad üsna pikad, sest emotsioone on palju ning vajan nende reflekteerimist. Kui väsite, laske vahepeal diagonaalis :)

Täna oli väga tegus, väga väsitav, aga päris tore päev!

Hommik algas kiirustamisega – ma ei oska siin linnas veel vahemaid ja nende läbimiseks kuluvat aega kuigi hästi hinnata. Jõudsin siiski korteri ülevaatamisele suurema hilinemiseta.

Koht polnud paha, aga hästi natuke klaustrofoobiline tunne tuli küll. Nüüd ma mõistan, miks Tõnu ütles, et alla 10-15 m2 kohti ei tasu vaadatagi. Mina aga oma isepäiselt tuuseldava loomuga ei võta muidugi enamasti kedagi kuulda, vaid tekitan endale ise õpetlikke kogemusi. Aga eks me õipigi kõige enam oma kogemuste läbi!

Väga pisike korter ei ole probleem, aga kui ta on tõesti nii väike, peab ta ikka tõeliselt sobiv ning hubane olema! Muidu hakkab seal.. ebameeldiv. Seda ju ei taha.

Ma ei otsi luksust või jumal teab, mis boheemlikku unelmate stuudio-korterit ärklikorrusel pitoreskse vaatega katedraalidele (kuid kui sellist kellelgi soodsa hinnaga pakkuda oleks, ei ütleks muidugi ära, eks ole), aga päris kuudi-tunnet ka ei taha. Ning kui veel imelikud kanalisatsioonilõhnad toas on, nagu ühes korteris, mida täna külastasin, siis ce n’est pas particulierement ma tasse de thé (pole just minu tass teed).

Aa, selle korteriga on üks natuke naljakas lugu ka. Selle omanik või vahendaja, ma ei saanudki aru kumb, oli üks koloriitne neljakümnendates inglise gei. Ta siis näitas mulle seda korterit ja vaadet – 6. korruse (ilma liftita) 13 m2 korter.
“And there’s a really lovely view! You can actually see the Eiffel tower from here!”
“Oh..? Really?”
Tegemist oli vaatega maja sisehoovile ja teiste inimeste määrdunud bambuskaunistustega rõdudele, kauguses paistmas 4-millimeetrine jupp (s)udusse peitunud Eiffeli torni.
“I know! It’s magical, isn’t it?!”
Tõesti.

Vahepeal avastasin, et oma ärevustega on päris hea ning võluv võidelda nii, et tood turumelust koju leiba, veidi brie-juustu ja kollaseid krüsanteeme. Kõik olid rõõmsameelsed ning pagar kinkis mulle veel ühe pisikese pätsi värsket saia. Turuesisel tänaval olid ilusate kleitide ning pluusidega letid, vaatasin ja hingasin enesesse seda kõike ja nautisin, kuidas inimesed vilistasid minust möödudes Vivaldi “Kevadet”.

Minu tänane korteriotsimise paik oli vahva – pisike erilise karakteriga kohvik 11. linnaosas, kus oli vaid teenindaja ning üks vanem härra. Ma ei plaaninud sinna üldse kauaks jääda ning kõigest mõned kõned teha, aga olin seal kokku umbes kolm tundi! Mu telefoni kõnekaart sai juba tühjaks ja selle laadimine oli nii keeruline, et pidin abi küsima teenindajalt. See oli väga koomiline, sest isegi tema ei saanud sellega kohe hakkama. Vanahärra sai muidugi kommenteerida: “Millised vigurid! Mina ei teagi neist juba ammu midagi! Näete – isegi temal on keeruline.”

Kui see olukord sai lahendatud, kujunes sellest üks üsna meeldiv korteriotsing, mis oli ka väga tulemuslik, sest sain homseks mitu rendez-vous’d kokku leppida ja veel läbirääkimisi teha. Ning nii meeldivas seltskonnas!

Teenindaja Mehdi oli algaja-vabakutseline näitleja, kellega sai rääkida elust, olust, teatrist, teatrimaailmast, teatriõppest, kunstnikuelust (ehk siis – tahad oma kirega tegeleda, lepi virelusega).

Vanamees oli veel värvikam. Põline pariislane umbes seitsmekümnendates. Selgus, et ta oli selles kohas töötanud 20 aastat, kui seal veel üks teine restoran tegutses, nüüd on ta aga ruumide omanik ja käib seal iga päev.
“Selle koha peal siin, preili! Siin oli lett, just siin!”
Ta oli äärmiselt võluv oma pruunide kingade, rohelise jaki ja ruudulise soniga ning tal olid põnevad lood oma noorusaegadest, kuidas siis kõik teistmoodi oli. See oli kena, aga ka väga naljakas. Näiteks leidis ta, et need uued plasmatelerid on üks suur jama, vanades telekates oli pilt palju ilusamate värvidega, aga ta ei leia enam endale kirbuturult töötavat vana telekat, mis poleks liiga kallis.
Viimaks, enne lahkumist: “Nüüd ma lähen – mu naine ootab mind. Tal on nüüd, teate, üks külg siit haige, *järgnes pikk kirjeldus tema naise ishiasest*, ja ma pean talle abiks olema. Muide, varem ta töötas ka siin – oi, ta oli nobe! Jaah.. nüüd ta enam palju ei liigu, aga vanasti – oh sa poiss!!”
Ma ei suuda ühegi kirjeldusega anda täielikult edasi tema olemust, ta oli lihtsalt võrratu.

Tegin veel korterikõnesid, kuni seal kell kaheksa väike akustiline kitarri-vokaali kontsert hakkas. Pmst 70ndate rocki coverid. Ei olnud parim, mis ma kuulnud olen, aga õhkkond oli väga hubane, seal oli umbes 7-pealine oma-seltskond, kus kõik kõiki tundsid. Kuna ma seal nii kaua olin olnud ja juba õige mitu kannu teed tellinud, tõi Mehdi mulle maja kulul tõelise gurmeeroa ning tegi mu teekannudele 50% soodustust.
Niisiis – sõin täna õhtusöögiks siin, Pariisis, praetud marineeritud pardifileeribasid peenelt garneeritud kartulipüree ja tomatisalatiga. Usute?? Mina mitte.
Ma pole ammu midagi nii peent söönud ja see viis keele alla.

Ja tulingi sibades koju. Tegin veel veidi korteritööd.. Teate, see on nagu täiskohaga amet. Ausalt.
Nüüd aga loen jälle ühe päeva õnnestunult lõppenuks ja lähen end kass Siimonile kehtestama, et ta mu voodis ei laiutaks.

Muide, meil oli täna jälle temaga kaklus.

Ma mõtlesin, et kui Marco rääkis mulle, et ta ei salli seda kassi, sest ta sõi tema croissant’id ära, tegi ta nalja, aga see polnudki nail. Siimon sõi täna mu toast kirjutuslaua pealt minu pähklitega leiva ära. Vähemalt on ta kahtlusalune number üks, sest Marcot polnud terve päev kodus ja ma ei usu, et härra Linnuste võinuks käia päeval minu toas millegi teravaga ebakorrapäraselt leivakotti lahti kraapimas, et selle sisust pool ära süüa ja kogu laud täis pudistada.
Nii et ma natuke riidlesin Siimoniga ja ta puges minu eest voodi alla peitu, aga pärast me leppisime jälle ära, et ta saaks minu süles kööki tulla korteridokumentatsioone korrastama.

Ta on võluv loomake, oma peremehega võrdväärselt õige ebatavaline ning meeldib mulle oma vingumisest ja pättustest hoolimata väga. (Kuni järgmise hommikuni, mil peame järjekordse suurejoonelise lahingu.)

Ainult Marco ei salli teda ning ei taha teda nähagi. “Cet animal bête est un vrai motherf****r, je le deteste vraiment..” (“See rumal loom on üks ehtne ****, ma tõesti vihkan teda.”)

Sellised lood siis praegu.

Tahan aga juba päris oma pesa, kus lugeda, kirjutada, tõlkida ja aknast välja vaadata, ilma et peaks kusagile kiirustama..

Igatsen teid. Kallistan!

M [ 1:20 AM ]

S. said...: Mannu, sa sobid sinna nii hästi! Ma loeks nagu mingit raamatut, tegelikult ka. Ebareaalne!!! :))); January 29, 2011 at 2:15 AM
Anneli said...: Mul on hea meel lugeda, et oled sattunud kokku heade ja huvitavate inimestega. Usun, et sul tuleb seal värvikas kevad! :)
PS! Kassid on võluvad, mis siis, et nad vahel pahandust teevad!; January 29, 2011 at 1:18 PM